On aasta 2017. Kaks aastat tagasi kirjutasin blogiartikli "Ehitusvaidluste lahendamise ABC", kus käsitlesin ühte 2010.a alanud ehitusvaidlust ja selles tehtud Riigikohtu otsust (RK 3-2-1-60-15). Viidatud otsus tühistas varasema ning andis alama astme kohtule juhised, kuidas asi õigesti otsustada.
Tänaseks on vaidlus korduvalt pendeldanud erinevate kohtuastmete vahel ning seda on lahendanud kokku kuus erinevat kohtukoosseisu, kelle seisukohad ehitaja vastutuse osas on kohati täiesti vastupidised. Jõustunud kohtulahendit selles asjas tänase seisuga veel ei ole.
Oleme ootusärevad, mis saab edasi?
Tuleb tõdeda, et kõnealuse vaidluse lahendamise keerdkäigud on paraku olnud ka ehitusettevõtjat esindanud Advokaadibüroo TRINITI kogenud advokaatidele ettearvamatud.
Vaidluse perspektiivi hindamisel tuginesime tollasele kohtupraktikale ja hindasime ehitusettevõtjast kliendi eduväljavaateid pigem heaks. Julgesime prognoosida, et projekti puudulikkusest tingitud tagajärgi ehitusgarantii ei hõlma (2-13-42727, millest kirjutasin blogikandes "Kas ehitusgarantii hõlmab ka ehitusprojekti puudusi?"). Oleme tänaseni arvamusel, et kui ehitaja ehitab vastavalt tellija poolt etteantud projektile, mis on koostatud tunnustatud projekteerimisettevõtja poolt, läbinud projekti ekspertiisi, vastab projekteerimisnõuetele ning on kooskõlastatud kõikides vajalikes ametkondades, siis projektist tulenevalt ehitajale vastutust järgneda ei saa. Paraku kõik kohtuastmed meiega nõustunud ei ole.
Käesoleval juhul esitas tellija hagi nii projekteerija, ehitaja kui ehitusobjekti hooldaja vastu, tuginedes muuhulgas asjaolule, et ehitusprojekt ei vastanud nõuetele. Esimese astme kohtuna vaidlust läbivaadanud maakohus jättis hagi rahuldamata, tellija kaebas otsuse edasi. Teise astme kohtuna asja arutanud ringkonnakohus nõustus maakohtu resolutsiooniga, täiendades mõnevõrra maakohtu põhjendusi. Kolmanda astme kohtuna lahendas asja Riigikohus, kes saatis asja koos juhistega tagasi ringkonnakohtule (3-2-1-60-15). Viimane lahendas vaidluse seekord tellija kasuks. Ehitaja, projekteerija ja hooldaja kaebasid otsuse omakorda Riigikohtusse, kust saadeti asi jälle kord tagasi ringkonnakohtule ning anti taas vaidluse lahendamiseks olulisi juhiseid (3-2-1-116-16).
2017.a kevadel asus ringkonnakohus kolmandat korda sama vaidlust lahendama, jõudes seekord sisuliselt sama tulemuseni, milleni aastaid tagasi esimese astme maakohus. Ringkonnakohus leidis, et tellija hagi rahuldamisele ei kuulu. Kuna otsuse vaidlustamise tähtpäev ei ole tänaseks saabunud, pole hetkel teada, kas tellija kaebab otsuse veel kord edasi või lepib lahendiga, mille kohaselt ehitusettevõtja projekteerimisvigade eest ei vastuta.
Prognoosimatu kohtupraktika teeb äririskide hindamise keeruliseks
Nagu öeldud, kestab pooltevaheline vaidlus alates 2010ndast aastast ega ole tänaseni lõplikult läbi. Vaidlusalune töövõtuleping tellija ja ehitaja vahel sõlmiti juba aastal 2008, selle lepingu alusel teostatud tööd anti tellijale üle aastal 2009.
Kogu selle perioodi vältel on ehitusettevõtja pidanud oma äritegevust jätkama ning oma äririske hindama, teadmata samas, missuguseks kujuneb Eesti kohtupraktika projekteerija ja ehitaja vastutuse piiritlemisel. Kohtute muutlikud seisukohad küsimuses, kas vastutus saab järgneda ka ehitajale, kes juhindub tellija esitatud kinnitatud projektist, ajab paratamatult segadusse ning teeb äririskide hindamise keeruliseks.
Paraku tuli selles asjas tõhusas ja efektiivset õiguskaitset pakkuvas kohtupidamises pettuda. Jääb vaid loota, et vaidlusele kulutatud ressurss tasub end ära sellega, et asjas jõustub kokku ligi 150 lehekülge kohtupraktikat, mis ehitaja vastutuse projekti nõuetelevastavuse eest siiski välistab.
