Advokaat Teet Lehiste puutus hiljuti kokku Kliendi kaasuse raames võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 95 sätestatud täitmise kviitungiga. Säte defineerib täitmise kviitungit järgmiselt: "Võlausaldaja peab kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung)."
Esmapilgul tundub, et tegemist on väga lihtsa õigusliku instrumendiga, mille abil on võimalik võlgnikul tõendada, et ta on omapoolse kohustuse võlausaldaja ees täitnud. Igapäeva elust võib täitmise kviitungi näitena tuua toidupoest antava tšeki, millise müüja annab ostjale peale müügihinna tasumist. Tundub lihtne ja loogiline, aga…
Kliendi kaasuses oli toimunud liisinguga[1] ehitusmasina ostmine, kus Klient oli müüja rollis ja müüs masina pangale, kes liisingulepingu alusel andis selle liisinguvõtja kasutusse. Müügilepingusse oli saanud kirja klausel, et enne müügilepingu sõlmimist oli liisinguvõtja tasunud ostusummast 5 000 eurot otse müüjale. Oluline on märkida, et Klient ja liisinguvõtja olid varasemalt samuti omavahelistes ärisidemetes ning esitanud üksteisele vastastikku erinevate teenuste eest arveid. Enne müügilepingu sõlmimist oldi aga suuliselt kokku lepitud, et masina eest tasutav 5 000 eurot kuulub nö tasaarvestamisele arvete osas, milliseid liisinguvõtja oli Kliendile esitanud kogu väärtuses 8 000 euro eest. Selliselt oleks Klient pidanud tasuma liisinguvõtjale esitatud arvete alusel üksnes 3 000 eurot. Mis juhtus, oli see, et liisinguvõtja pöördus kohtusse ja nõudis Kliendilt esitatud arvete alusel 8 000 eurot.
Kohtumenetluses tugines liisinguvõtja VÕS § 95 sätestatud täitmise kviitungile öeldes, et Klient on müügilepingus andnud omapoolse kirjaliku kinnituse kohustuse täitmise kohta ning puudub kokkulepe nõuete tasaarvestamiste osas. Klient oli raskes olukorras, kuna tulenevalt Riigikohtu seisukohast (3-2-1-137-09 p 10; 3-2-1-76-11 p 9) on sellisel juhul tõendamise koormis ümber tõstetud ning Klient pidi tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et liisinguvõtja ei ole Kliendile 5 000 eurot tasunud enne müügilepingu sõlmimist.
Eeltoodud kaasuse näitel on moraal järgmine: tuleb olla hoolas ja ettevaatlik kirjalike kinnituste andmise korral ning suuliste kokkulepete sõlmimisel, mida on hiljem keeruline tõendada või ümber lükata. Ei ole mõttekas sõlmida kokkuleppeid, mis osaliselt on kirjalikud ja osaliselt suulised. Kui kokkulepe sõlmida, siis kirjalikult, et kõik tingimused oleksid must-valgelt kirjas. Seega on täitmise kviitung äärmiselt salakaval õiguslik instrument, mis õiguspärase kasutamise korral võib lihtsustada äritegevust ning pahatahtliku kasutamise korral tekitada erimeelsusi ja kahju.
[1] VÕS § 361 defineerib liisingulepingut järgmiselt: "Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu." Eluline näide liisingulepingust on auto ostu olukord, kus isik soovib autot osta, selleks sõlmib isik pangaga liisingulepingu, millise kohaselt pank ostab müüjalt auto välja ning annab selle isikule üle, kes omakorda kohustub pangale tasuma perioodilisi liisingumakseid.
