Paljud, kes on sattunud mõne vaidlusega kohtusse, kirjeldavad kogetut sõnadega uskumatu, vale, demagoogia, rumalus jms. Mõni kirjutab kogemustest ajakirjanduses, mõni loob lausa veebilehti. Seejuures ei sõltu hinnang sellest, kas lõpuks vaidlus võidetakse või kaotatakse. Kas aga selline kriitika on alati õigustatud ja mis võib esile kutsuda need emotsioonid ning kas on ka midagi endale teadvustamiseks enne vaidlusega (tsiviil)kohtusse sattumist, on alljärgneva teemaarenduse sisuks.

Esiteks

Erinevalt lepingute sõlmimisest, äri alustamisest või muust tulevikku suunatud tegevusest on vaidlused reeglina seotud minevikuga ja kannavad endas negatiivset emotsiooni. Ükski normaalne inimene ei rõõmusta selle üle, et keegi on talle võlgu või et tema käest tahetakse saada raha. Kuna kohtuasi toimib võistlevuse põhimõttel, siis keegi jääb alati kaotajaks. Kaotaja pool on reeglina pettunud (mõnikord on kaotajale ka see võit, et ta ei pidanud raha maksma siis, kui seda talt algselt nõuti). Võitja pool aga imestab, et miks tema õigsuse, mis oli "kogu aeg selge", tõestamiseks kulus 2-3 aastat- niikaua kestab üks keskmise keerukusega kohtuasi.

Seega esimene asjaolu, mis mõjutab hinnangut kohtus toimuvale, on ülemäära kõrged ootused ja emotsioonid.

Kohtusse vaidlema minnes tuleks üritada vabaneda emotsionaalsetest aspektidest (peaaegu võimatu), kui need ei ole just osa kohtulahingu taktikast. Äriühingu juhatus peaks aga lähtuma eranditult ratsionaalsuse põhimõttest, sest emotsioonidest ajendatud kohtussepöördumised võivad kaasa tuua juhatuse vastutuse aktsionäride ees, mis aga on omaette teema. Kostjana ei soovita aga kohtusse sattudes tihtipeale tunnistada oma vigu. Seejuures võib kostjal olla isegi õigus, kuid ta ikkagi kaotab kohtuasja, kuid selle põhjustest allpool. Pole siis imestada, kui üks pahameele objektidest on kohus.

Teiseks

Elu väljaspool kohut on lõputu oma detailides. Kohtus on võimalik tegelikus elus juhtunust taastada vaid osa- kuigi öelda võib kõike, on oluline eelkõige see osa öeldust, mida on võimalik tõendada. Seetõttu eksisteerib tegeliku elu ja kohtus toimuva vahel ülitihe filter: kohtus on vaatluse all vaid see osa tegelikust elust, mis on tõendatav. Tõendamine tähendab eelkõige mõne dokumendi või tunnistaja esitamist kohtule. Paraku on tõendatav osa detailidest alati väiksem kui need, mis tegelikult olemas on. Dokumente tagantjärgi ei koosta ja tunnistajad ei pruugi midagi mäletada.

Seega teine asjaolu, mis mõjutab hinnagut kohtus toimuvale, on eksimine tõsiasjas, et kohtunikud ei tegele mitte pelgalt loo ärakuulamisega, vaid hindavad neile esitatud tõendeid räägitud loo kohta.

Tühjade kätega ei ole mõtet kohtusse minna- tõendid tuleb kaasa võtta.

Kolmandaks

Vaidluste spetsiifikad. Kõigile on selge, mis on laenuvõlg- said laenu ja pead tagasi maksma. Kui pole tagasi maksnud, siis pole õigupoolest millegi üle vaieldagi. Märgiks siinkohal siiski, et pea iga olukorra "piisavalt lähedalt ja kaua" vaatlemisel võib leida midagi, mis õigustab mõlemat poolt. Igatahes on laenuvaidluse lahendamine jõudumööda igale õigusemõistjale. Hoopis teine on aga olukord, kui vaidlevad omavahel näiteks programmeerijad ja kohtunikuks on keegi, kelle teadmised arvutitest piirduvad Wordi kasutamisega. Oleks ülekohtune eeldada kohtunikult, et ta saaks lennult aru vaidluse nüanssidest. Spetsiifilised vaidlused panevad erilise koorma ka advokaatidele, kes peavad olema omamoodi tõlgirollis- saades detailides aru kliendi sõnumist, tuleb see panna kohtule arusaadavasse sõnastusse (mis asjaolu omab õiguslikku tähendust jne). Ning lõpuks võib kohus ikkagi otsida tuge sealt, kus keerulise asja kohta on kõige lihtsam kokkuvõte- olgu selleks siis mõne eksperdi arvamus või ühe poole arusaadavam jutt.

Seega kolmandaks mõjutab hinnangut kohtus toimuvale vaidleva poole alateadlik väärkujutelm, et kohtunik on imeinimene, kes suudab hoomata erinevate äride või eluliste juhtumite spetsiifikat.

Märkigem siinkohal, et teatud spetsialiseerumine on kohtutes siiski olemas- kes tegeleb rohkem perekonnaasjadega, kes mereõigusega. Rääkimata siis sellest, et eraldi on tsiviil-, haldus- ja kriminaalasjade kohtunikud.

Neljandaks

Teoreetiliselt peaks kõigil (kohtul ja esindajal) olema piisavalt aega, et süveneda vaidluse sisusse, aru saada, mis on oluline ja mis mitte ning teha siis põhjapanev otsus. Tegelikult juhtub aga tihti selliselt, et kohtunik ei ole enne istungit toimikut lahtigi teinud (või on seda siis vaid sirvinud) ning ka (vastas)poole esindaja pole vaevunud üle vaatama oma positsioone. Kui esindaja saab oma töökoormust reguleerida loobudes mingist tööst, siis kohtunikul sellist vaba voli ei ole- mida rohkem pöördutakse kohtusse, seda kõrgemaks kasvavad toimikute kuhjad kohtute laudadel. Kuna istungit juhatab kohtunik, siis tekib kohati ettevalmistamata istungil laada tunne, kus räägitakse seinast-seina hoomamata vaidlust tervikuna. Advokaat on siis raskes rollis hoida toimuvat kliendile soodsatel rööbastel- võib ju igast olukorrast kohtus olla kliendile nii kasu kui kahju. Ka sogases vees saab kala püüda… Samas kui advokaadile on kohtute töökoormus teada, siis kliendile reeglina mitte- pealegi ei tea ju keegi ette, kas kohtunik on jõudnud asjaga tegeleda või mitte.

Seega neljas moment, mis mõjutab hinnangut kohtus toimuvale, on (paraku) kohtute suur töökoormus ja sellest tingitud teatud pealiskaudsus.

Asjadesse, millega vaidlev pool on kokku puutunud ehk juba aastaid, ei jõua kohtunik mõne tunni või päevaga süveneda sel määral, et olla "vääriline" vestluspartner (vaieldakse vastaspoolega, mitte kohtuga). Samas võib aga mõju olla ka vaidlusaluse summa suurusel- mida suurema summa üle vaieldakse, seda tähelepanelikumad siiski ollakse.

Viiendaks

Olulisel määral kujundavad kohtus toimuvat ka esindajad. On ju kliendi huvides see, et kohtu teadmisesse jõuaks need asjaolud, mis õigustavad klienti. Samu elulisi nähtusi on võimalik näha erinevate nurkade alt. Kui keegi on üdini rahulolematu kohtu tegevusega, siis võib olla tegu ka olukorraga, kus "õigele" vaatenurgale jäi esindajal kohtu tähelepanu juhtimata. Kuid nagu eespool mainitud, ei piisa siiski asjaoludele ja vaatenurkadele tähelepanu juhtimisest, vaid neid tuleb ka tõendada. Ning kui vaidleval poolel ei ole ka kõige parema positsiooni tõendamiseks tõendeid, siis ei ole midagi teha. Kuid- ka see on oskus- näha ja leida tõendeid sealt, kust neid algselt otsidagi ei oska.

Seega viienda asjaoluna mõjutab hinnangut kohtus toimuvale poolte esindajate tegevus.

Iseasi muidugi siis, kui isik ajab ise oma asja kohtus. Minule teadaolevalt pakub kohus siiski paljudel juhtudel sellisel juhul riigi õigusabi võimalust- isikule määratakse riigi kulul advokaat.

Kokkuvõtteks

Kui tegelikus elus ümbritseb teid täna 500 asjaolu, millest 250-le te ehk ei pööra tähelepanugi, siis minnes poole aasta pärast kohtusse suudate neist meeles pidada 100 ning tõendada ehk 25. Kas aga neist 25-st piisab, et kujutada teid "õigena", sõltub sellest, millised need 25 asjaolu 500-st on. Nii võibki juhtuda, et kuna tõendatavad 25 asjaolu on teisejärgulised, siis vaatamata 500 (tegelikule) olemasolule, kaotate ikkagi vaidluse. Seaduste kohaldamisest ja nende tundmisest kõikide asjassepuutuvate poolt ma siinkohal ei kirjuta.

Loodan, et eelnev aitab asjasthuvitatuid vaimselt ettevalmistuda kohtus toimuvaks- lõppude lõpuks teeb igaüks oma tööd ja keegi ei ole tundetu robot. Kõik kohtumenetluse asjaosalised on inimesed oma väärtushinnangute, veendumuste ja tööharjumustega. Nagu elus ikka, peab ka kohtusse pöördumisel olema õnne. Inimesi on tõepoolest igasuguseid.

Andres Vinkel
Hansa Law Offices
andres.vinkel@hansalaw.ee