1. veebruaril 2021 jõustusid äriseadustiku muudatused, millega pandi teatud tingimustel pankrotiavalduse esitamise kohustus ja sellega kaasnev vastutus ka nõukogu liikmetele ja osanikele.
Nimetatud muudatused on osa üldisest pankrotiõiguse nn minireformist, mille eesmärgiks on muuta pankrotimenetlus efektiivsemaks ja tulemuslikumaks. Põhilised muudatused tehti pankrotiseadusesse, kuid muudeti ka teisi seaduseid, sh äriseadustikku.
Pankrotiavalduse esitamise kohustus oli varasemalt üksnes juhatusel
Varem lasus pankrotiavalduse esitamise kohustus üksnes äriühingu juhatusel. See võis aga kaasa tuua olukorra, kus pankrotiavalduse esitamise kohustust ja vastutust kellelgi otseselt ei olnudki, kui juhatuse liige oli näiteks tagasi astunud või kui tema volitused olid lõppenud. See omakorda aga vähendas võlausaldajate nõuete täitmise võimalikku määra, kuna pankrotiavalduse esitamisega viivitamine võis süvendada äriühingu maksejõuetust. Võlausaldajal oleks sellisel juhul teoreetiliselt võimalik nõuda pankrotiavalduse esitamise kohustust kandvalt isikult viivitusest tuleneva kahju hüvitamist.
Varasem regulatsioon ei võimaldanud pankrotiavalduse esitamise kohustust ka teistele organitele (nõukogule, osanikele) üle anda, kuna tegemist oli juhatuse pädevusse kuuluva spetsiifilise kohustusega.
Uus regulatsioon laiendab pankrotiavalduse esitamise kohustust
Olukorra lahendamiseks on osaühingute puhul uue regulatsiooniga ette nähtud, et kui osaühingul puuduvad juhatuse liikmed, lasub pankrotiavalduse esitamise kohustus:
- nõukogu liikmel, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma püsivast maksejõuetusest;
- nõukogu puudumisel osanikel juhul, kui osanik teadis või pidi teadma püsivast maksejõuetusest.
Seega peab nõukogu liige ise tõendama, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma püsivast maksejõuetusest, ehk et ta on olnud hoolas ning osaniku puhul peab võlausaldaja tõendama, et osanik teadis või pidi teadma püsivast maksejõuetusest, ehk et osanik on olnud hooletu.
Sellise tõendamiskoormise erinevuse põhjuseks on asjaolu, et nõukogu liikme ja osaniku seotud äriühingu juhtimisega on erinev. Nõukogu liige on reeglina äriühingu tegevuse ja olukorraga tihedamalt seotud kui osanik, kes võib olla ka passiivne.
Vastutuse esmaseks eelduseks on juhatuse puudumine
Tasub aga üle korrata, et esimene eeldus nõukogu liikme ja osaniku kohustuse ning sellega kaasneva vastutuse tekkimiseks on juhatuse puudumine. Kui äriühingul on juhatus olemas, siis nõukogu liikme ja osaniku vastutuse küsimust ei teki.
Kuna nõukogu liikmete ja osanike pädevuses on juhatuse valimine, siis saavad nad ka ise kontrollida ja tagada, et äriühingul oleks pidevalt juhatus olemas, ja seeläbi oma vastutuse välistada.
Eelkirjeldatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse laiendamine kehtib nii osaühingute, aktsiaseltside kui ka sihtasutuste ja tulundusühistute puhul. Usaldusühingute ja täisühingute puhul seda kohustust ei ole, kuna vähemalt üks osanikest vastutab ühingu kohustuste eest nii või teisiti kogu oma varaga ja nendel ühingutel puudub ka juhatus.
