Laenu andmisel või kohustuste võtmisel kerkib peaaegu alati üles küsimus nõuete tagamisest, st millise seadusliku tagamise meetmega on võimalik nõude täitmist tagada ja kuidas seda meedet vajadusel realiseerida. Juhul kui laenuvõtjal on rohkem kohustusi, siis kerkib omakorda küsimus sellest, kuidas tagada nõuete täitmist selliselt, et ka võlausaldajate endi seas valitseks selgus, kellel on millised õigused võlgniku varale üksteise suhtes, s.o millised võlausaldaja õigused puudutavad millist võlgniku vara ja millises järjekorras.
Seaduse järgi on võimalik erinevat liiki tagatiste andmine võlausaldajate nõuete tagamiseks, kuid käesolev artikkel keskendub vaid pandiõigustele.
Seaduses on üsna selgelt reguleeritud hüpoteekide, kommertspantide jm registreeritavate pandiõiguste omavaheline järjestatus ja sellest tulenevad tagajärjed. Nii sätestab nt AÕS § 59 lõige 1, et asjaõigused saavad järjekoha kinnistusraamatusse kandmisega ning sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kanded kinnistusraamatusse tehakse avalduste saabumise järjekorras. Asjaosaliste kokkuleppel on võimalik kinnispandiõiguste järjekohta muuta. Hüpoteekide järjestatuse mõte seisneb selles, et kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast rahuldatakse hüpoteegiga tagatud nõuded vastavalt hüpoteekide järjekohtadele, s.o kõigepealt rahuldatakse esimesel järjekohal asuva hüpoteegipidaja nõue ning alles seejärel teisel järjekohal oleva hüpoteegipidaja nõue jne. Sisuliselt samalaadne regulatsioon kehtib ka kommertspantide ja muude registerpantide puhul. Teatavasti on lisaks registreeritavatele pandiõigustele võimalik koormata võlgniku vara mitteregistreeritavate pandiõigustega. Mitteregistreeritavad pandiõigused on sellised pandi liigid, mille kohta ei tehta vastavat kannet ühtegi avalikku registrisse, nt käsipant vallasasjadele, võlaõiguslike nõuete vm õiguste pantimine, millele kohaldatakse käsipandisätteid jne. Käsipantide puhul pannakse järjekord paika sõltuvalt pandi seadmise ajast.
Seega tundub selge, kuni tegemist on üht liiki pandiõigustega. Samas, kui võlgniku vara on koormatud mitmete nõuete tagamiseks erinevat liiki pandiõigustega tekib küsimus, kuidas need pandiliigid omavahel suhestuvad ehk mis saab siis, kui mitu erinevat pandiõigust koormavad justkui üht ja sama võlgniku vara. Olenevalt pandiõigusest on seadustes teatud juhtudel taolised olukorrad üldjuhul välistatud, mis jällegi omakorda võivad kitsendada võlausaldajate võimalusi oma nõuete rahuldamiseks. Paindlikkuse suurendamiseks on võlausaldajatel võimalik sõlmida omavahelisi kokkuleppeid ja muuta olukorda endale sobivamaks.
Riigikohus on teinud 02.04.2015 lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-160-14, mis kinnitab majandustegevuses viimastel aastatel rohkem levima hakanud praktikat selle kohta, et pooltel on õigus ja võimalus sõlmida kokkuleppeid erinevate pandiõiguste allutamise kohta. Sisuliselt tähendab see seda, et võlausaldajad lepivad kokku, et üht ja sama võlgniku vara koormavad pandiõigused edaspidi järjestuvad üksteise suhtes ja pandiõigust, mis teise suhtes allutatakse, saab edaspidi maksma panna selliselt, et vara müügist saadud rahast makstakse pandiõiguse katteks alles siis, kui n-ö esimese järjekoha pandiõigus on rahuldatud. See annab võlausaldajatele võimaluse omavahelisi suhteid paremini korrastada ja tagada panditud vara realiseerimisel nõuete rahuldamise kohta selgus ning kindlus.
Viidatud riigikohtu lahendis on analüüsitud ka taolist olukorda, kus võlgniku vara koormasid nii kommertspant kui ka enne kommertspandi seadmist tekkinud üürileandja pandiõigus. Kommertspant ulatub teatavasti kohustatud isiku kogu vallasvarale (seaduses sätestatud eranditega). Üürileandja pandiõigus ulatub üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele.
Seega oli riigikohtu menetletud kaasuses tekkinud olukord, kus kaks erinevat pandiõigust koormasid võlgniku ühte ja sama vallasvara.
Kommertspandiseadus näeb siiski, ette, et kommertspant ei ulatu sellele vallasvarale, millele on enne kommertspandi seadmist seatud käsipant (üürileandja pandiõigus allub käsipandi sätetele).
Antud juhul olid pooled sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt üürileandja pandiõigus allutati kommertspandi pidaja õigusele.
Üürileandja vaidlustas kommertspandi pidaja õiguse sellele varale, mis asus üüripinnal, väites, et kommertspant ei saa seda vara koormata, kuna see vara oli juba enne kommertspandi seadmist koormatud üürileandja pandiõigusega, s.o käsipandiga (eelnev käsipant välistab seaduse järgi kommertspandi ulatuvuse käsipandiga koormatud varale).
Riigikohus üürileandja seisukohaga ei nõustunud ja asus seisukohale, et kuigi kommertspandiseaduse järgi ei ulatu kommertspant nendele esemetele, mis on eelnevalt koormatud käsipandiga (üürileandja pandiõigus), siis on võimalik pandiõiguse allutamise kokkuleppega tekitada olukord, kus kommertspandiõigus asub üürileandja pandiõiguse ette ja seeläbi asub koormama ka seda vara, mille koormamine oleks muidu olnud välistatud käsipandiõiguse olemasolu tõttu. Kuigi antud juhul lahendas riigikohus konkreetset kaasust, siis võib järeldada, et taolised kokkulepped on võimalikud ka teiste pandiõiguste puhul.
Kokkuvõttes võib öelda, et seadus ja seadust tõlgendav kohtupraktika võimaldab võlgniku vara koormavate pandiõiguste kohta teha kokkuleppeid ja muuta pandiõiguste omavahelist suhestumist ja realiseerimist võlausaldajatele selgemaks ning paindlikumaks.
Artikkel on avaldatud AB Hansa Law Offices ajaveebis.
