Üheks peamiseks veaks, mis üha sagedamini riigihangetes ette tuleb, on pakkumuse esitamine teades, et kõikidele hanketeates ja hankedokumendis seatud tingimustele ei vastata või hange on avastatud liiga hilja ning osa dokumentidest jäetakse esitamata.

Üldjuhul on sellise käitumise põhjuseks lootus, et võib-olla esineb puudusi ka teistel pakkujatel, mis paneb tänases majandusolukorras haarama kinni ka õhkõrnast lootusest, et probleemid lahenevad. Siinkohal tuleb tõdeda, et hankija ei tee järelepärimisi puuduolevate dokumentide kohta, ammugi mitte ei vaadata nende puudumisest mööda.

Järelepärimisi tehakse nende dokumentide kohta, mis on hankijale esitatud ning mille sisu on tekitanud küsimusi või jäänud hoopis arusaamatuks. Seega tihti ei teadvustata endale, et riigihangete seaduse § 38 lg 2 punktist 2 tulenevalt on hankijal kohustus pakkuja kõrvaldada teatavate puuduste esinemisel, ning olukorras, kus ükski pakkuja ei vasta kõikidele hankija poolt esitatud tingimustele, lükatakse pakkumused tagasi.

Kindlasti on suurenenud ka hankijapoolne kõikvõimalik tähelepanelikkus, seega ei tasu loota, et hankija jätab ühe või teise nüansi tähelepanuta. Mida suurem on lepingu maht, seda suurem on kontroll, et hange saaks seadust järgides ka lõpuni viidud. Kindlasti esineb selles osas erandeid ja nii nagu püütakse seadusega kõikvõimalikke olukordi reguleerida, mõtlevad pakkujad välja uusi lahendusi, kuidas eesmärgini jõuda.

Põhjuseks, miks pakkuja kangekaelselt esitab pakkumuse, teades, et ei vasta kõigile hanketingimustele, on lootus n-ö maast leitud raha endale saada, ning tihti ollakse pahased hankija peale, kes nende vigu märkab. Siinkohal tuleks endale aru anda, et hankija pole seadnud tingimusi mitte kiusu pärast, vaid ollakse huvitatud pakkuja suutlikkusest hankelepingut nõuetekohaselt täita.

Samuti aitab pakkuja kogemuse hindamiseks kaasa riigihangete seaduse § 41 lg 1 punkt 2. Kuna riigihangete puhul pole aega õppida, kuidas ühte või teist tööd teha või riigihanke tulemust saavutada, ning soovitakse maandada töödest mahajäämuse riski, siis üldjuhul hankija ka sellise tingimuse seab.

Sageli ei mõelda, et hanget võites kaasneb sellega kohustus leping nõuetekohaselt täita ning halvimal juhul kaasnevad tööde nõuetekohase täitmata jätmisega trahvid ja kohtuvaidlused, kus tõenäosus, et kaotajaks jääb pakkuja, on väga suur. Kindlasti tuleb asjad enda jaoks läbi mõelda. Kuigi käibe kasvatamisega tuleb kuskilt alustada, pole mõistlik arutult riigihangete puhul riskida, kuna tulemuseks võib olla kasumi asemel kahjum.

Teise nähtusena esineb riigihangetes valeandmete esitamine ehk enda kohandamine hanketingimustele. Enamasti on lootus suunatud sellele, et hankija ei kontrolli põhjalikult pakkujate vastavust.

Kuigi väga paljudel juhtudel tõesti üksipulgi pakkumust lahti ei võeta, kuna kontrolli võimalused on piiratud ning mida aeg edasi, seda täiuslikumaks pakkujatepoolsed skeemid mittevastavuse varjamiseks lähevad, peab pakkuja siiski arvestama võimalusega, et riigihangete seaduse § 38 lg 1 punkt 6 järgi võib tulemuseks olla hankemenetlusest kõrvaldamine.

Tuleb tõdeda, et ükskõik kui palju riigihangete seadust ka ei muudetaks, tehakse seda alati tagantjärele. Enamasti siis kui seistakse probleemiga silmitsi, seega seadus enamasti kindlat tuge ei paku. Riigihangete seadus on ja lähiajal kindlasti ka jääb seaduseks, mis annab nii pakkujale kui ka hankijale suure mängumaa väänata igat lauset seaduses vastavalt sellele kuidas parasjagu vajalik ja kasulik.

Üheltpoolt on see hea neile, kes on tahtlikult või teadmatusest seadusest mööda vaadanud, aga halb neile, kes püüavad vaidlusi lahendada otsides tugipunkti või kommentaari.

Kolmandaks oluliseks veaks, mis riigihangete puhul tehakse, on liigne kiirustamine ja suutmatus läbi mõelda, kas pakkumus sisaldab kõiki nõutavaid dokumente ning mida soovib hankija hanke tulemusena saada. See on kindlasti kõige halvemaks variandiks, kus edukaks tunnistamine jääb puuduliku pakkumuse taha, st kas kiirustades on jäetud mõni dokument esitamata või ei loeta hankija poolt sätestatud tingimusi suure tähelepanelikkuse ja hoolega.

Nüüdsel ajal on reaalsuseks, et pakkumusi panevad üldjuhul kokku sekretärid/assistendid, kes ei oska ega peagi enamasti oma töökohustuste järgi oskama riigihanke dokumentides seatud tingimustest aru saada, millal üks või teine dokument tuleb esitada.

Soovitus oleks siinkohal investeerida personali koolitamisesse, et ka kõik sulgudes olevad laused saaksid edaspidi piisavat tähelepanu ning samad vead pidevalt ei korduks. Kindlasti pole võimalik vigade esinemist nullini viia, kuna inimene oma loomult on ekslik, kuid võimalik on lihtsamaid ja sagedamini esinevaid vigu juba eos vältida.

Aivi Altdorf(Altrov)
Hansa Law Offices
aivi.altdorf@hansalaw.ee