Registrite ja Infosüsteemide Keskuse andmetest nähtub, et iga aasta jätab ca 1/3 aruandekohustuslikest juriidilistest isikutest majandusaasta aruande tähtaegselt esitamata. Veelgi enam, üle 22 000 juriidilisel isikul on registrile esitamata vähemalt viimase kolme aasta majandusaasta aruanded. Sealhulgas eksisteerib äriühinguid, kellel on äriregistrile esitamata lausa viimase 15-20 majandusaasta aruanded.
Sundkustutamine kui probleemivaba likvideerimine
Seaduse kohaselt on registril õigus tähtaegselt aruande esitamata jätnud juriidilist isikut kohustada esitama majandusaasta aruanne määratud tähtaja jooksul. Kui isik aruannet ikkagi ei esita, on registril õigus ühing kustutada ilma likvideerimismenetluseta. Samuti võivad ühingu sundlõpetamise kaasa tuua mh olukorrad, kus ühingu põhikiri ei ole seadusega kooskõlas, ühingul puudub juhatus või juhatuse koosseis ei vasta seaduse või põhikirja nõuetele, ühingu netovara langeb alla seaduses sätestatud määra. Ainuüksi 2015.a sundkustutati üle 6 600 ühingu ning 2016.a on sundkustutatud ühingute arv veelgi suurem. Seega võib justkui väita, et tänu sundkustutamisele kõrvaldatakse prügi ja puhastatakse ettevõtlusmaastikku.
Paraku ei ole selline järeldus korrektne. Nimelt on paljude ettevõtjate jaoks sundkustutamisest saanud harjumus kohustusi omavatest või muul põhjusel probleemsetest ettevõtetest vabanemiseks. Nii jäetakse probleemsete ühingute majandusaasta aruanded sageli esitamata ja ühingud juhatuse liikmeta (olgu siis tänu juhatusest tagasiastumisele või volituste lõppemisel uue juhatuse liikme mittevalimisele) just lootuses, et ühing kustutatakse ilma sisulise likvideerimismenetluseta või kaasneva võimaliku pankrotimenetluseta. Sageli võõrandatakse ka probleemne ühing mõnele variisikule, kes siis aitab oma tegevusetusega kaasa sellele, et ühing ühel hetkel sundkustutakse. Tuleb nentida, et eeltoodud skeemi näol on tegemist kasvava tendentsiga. Eeltoodu tõttu on viimasel ajal olnud sageli kuulda ka fraasi, et "kõige parem likvideerija on riik".
Juhatuse liikme vastutusele võtmine on probleemne
Ühingu sundkustutamisel võib tõusetuda küsimus juhatuse liikme vastutusest. Seaduse kohaselt vastutab juhatuse liikmena hoolsuskohustust rikkunud isik ühingu või võlausaldajate ees tekitatud kahju hüvitamise eest. Paraku on praktikas sellise nõude maksmapanek keeruline ja aeganõudev, võlausaldaja jaoks kulukas ja lõppeb üldjuhul tulemuseta. Samuti ei pea kohustusi rikkunud juhatuse liikmed üldjuhul kartma kriminaalvastutusele võtmist, kuna politseil puudub ressurss ka paarikümne tuhande eurose kahjuga juhtumite uurimiseks.
Olukord vajab muutmist
Leian, et tekkinud olukorra lahendamiseks vajavad parandamist nii kehtiv õiguskord kui üldine ettevõtluskultuur. Eeskätt tuleks kaaluda seadusemuudatusi, millega raskendataks probleemsete ühingute võõrandamist, piirataks probleemsete ühingute taga olevate korduvalt ettevõtja kohustusi rikkunud füüsiliste isikute võimalusi asutada ja omandada äriühinguid, kohaldataks senisest ulatuslikumalt ärikeelde ning suurendataks riigi poolt pankrotimenetluste rahastamist. Erinevad huvigrupid (sh Eesti Võlausaldajate Liit, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, notarid) on juba pakkunud välja erinevaid lahendusi ja teinud üleskutseid õigusaktide muutmiseks. Seega võib loota, et seadusandja asub probleemiga lähitulevikus põhjalikumalt tegelema.
