Riigikohus tegi 26.10.2016 lahendi nr 3-2-1-91-16, milles käsitleti laenulepingut tagavate tagatiste andjate omavahelisi suhteid.
Kohus menetles kaasust, kus laenulepingust tulenevate laenuandja kohustuste täitmist tagasid mitmed erinevad tagatised. Tagatisteks olid kommertspant võlgniku varale, hüpoteek kolmanda isiku kinnisasjale, kaks eraisiku käendust ja kolmandate äriühingute poolt antud garantiid. Kuna võlgnik oma kohustusi ei täitnud, siis soovis laenuandja võla täitmist tagatiste andjatelt. Võlgnevuse tasumiseks sõlmis üks tagatise andjatest, s.o hüpoteegiga koormatud kinnistu omanik, laenuandjaga kirjaliku nõude loovutamise lepingu. Sisuliselt ostis pantija võlausaldajalt nõude võlgniku vastu. Vastavalt lepingule omandas pantija nõude koos seda taganud tagatistega. Pantija enda poolt antud tagatis, s.o kinnistut koormanud hüpoteek, kustutati. Uus kreeditor esitas omandatud nõude käendajate vastu solidaarseks täitmiseks.
Seadus näeb üldise reeglina ette, et võlgniku kohustuse täitmisel tagatise andja poolt, läheb tagatise andjale seaduse alusel üle võlausaldaja nõue tagatise andja poolt täidetud ulatuses. Käesoleval juhul oli laenuvõtja raugenud pankrotti välja kuulutamata ja tema suhtes ei saanud tema suhtes nõuet maksma panna. Seadus näeb sellisel juhul ette, et vastutus kohustuse täitmise eest jaotub kõigi tagatise andjate vahel selliselt, et igale tagatise andjale langeb kohustusest osa, mis vastab tema poolt antud tagatise proportsioonile. See tähendab, et nõude omandaja tagatise andja oleks uue võlausaldajana pidanud välja arvestama iga tagatise andja vastutuse suuruse ja esitama iga isiku vastu vastava nõude eraldi.
Riigikohus asus seisukohale, et kuna pantija sõlmis nõude omandamiseks laenuandjaga vastava lepingu, siis ei omandanud ta nõuet mitte seaduse alusel ülaltoodud üldreegli kohaselt vaid lepingu alusel. Lepingu alusel nõude omandamisel lähevad nõuet taganud tagatised uuele võlausaldajale üle sellises olekus, nagu need olid loovutamise hetkel, sh käendused. Käenduse puhul vastutavad käendajad reeglina (kui ei ole kokku lepitud teisiti) solidaarselt põhivõlgniku kohtuste täitmise eest. Seega, kuna kohus asus seisukohale, et antud juhul omandas hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik nõude lepingu alusel, siis oli tal õigus esitada kogu omandatud nõue solidaarseks täitmiseks käendajate vastu.
Riigikohus käsitles ka küsimust, kuidas mõjutas käendajate vastutust asjaolu, et nõude loovutamisel lõpetati üks nõuet tagav tagatis, s.o hüpoteek. VÕS § 145 lg 5 sätestab, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Kohus asus seisukohale, et ka antud olukorras on see säte kohalduv, kuna käendajad olid õigustatud käenduslepingu alusel oma vastutuse ulatuse osas arvestama kõiki tagatisi. Kuna antud juhul hüpoteek kustutati, siis oli võlausaldaja vähendanud käendatava nõude tagamiseks antud tagatisi, mis on aluseks käendaja vastutuse vähendamiseks.
Vastutuse vähendamise ulatuse kindlaks tegemiseks võrdles kohus käendaja positsiooni olukorraga, milles käendaja oleks olnud, kui nõuet ei oleks loovutatud ühele tagatise andjatest, kes hüpoteegi kustutas. Kohus jõudis järeldusele, et kui hüpoteek oleks säilinud ja käendajalt oleks nõutud võlgniku nõude rahuldamist, siis oleks käendaja saanud esitada muu hulgas tagasinõude hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vastu temale langeva võla proportsiooni ulatuses, mille võrra pidas kohus õigustatuks vähendada käendajate vastutust.
Kokkuvõttes järeldub Riigikohtu 26.10.2016 lahendist, et juhul, kui tagatise andjal on võimalik omandada esialgselt võlausaldajalt põhivõlgniku vastu suunatud nõue lepingu alusel ja sellisel juhul on tagatise andjal õigus nõue teiste tagatise andjate vastu maksma panna, lähtudes tagatislepingus sätestatud vastutuse ulatusest mitte seaduses sätestatud tagatise andjate omavaheliste suhete regulatsioonist, milles sätestatud vastutuse ulatus võib olla erinev. Samuti järeldub eelnimetatud lahendist, et tagatise andja peab lepingu alusel omandatud nõude maksmapanekul teiste tagatise andjate vastu arvestama ka enda poolt antud tagatisest tuleneva vastutusega.
