|
Tavapäraselt kuuluvad maksustamisele kulutused või väljamaksed, mis ei ole tehtud äriühingu huvides ning seotud tema ettevõtlusega.
Riigikohus sisustas hiljutises lahendis 02.02.2011 kohtuasjas 3-3-1-89-10 (Kelmari Invest OÜ) ettevõtlusega seotud kulu mõistet olukorras, kui kulutus on tehtud teise äriühingu huvides.
Kõnealuses kohtuasjas oli üheks vaidlusküsimuseks, et maksukohustuslane oli kandnud kulusid, mille sisuks oli teise äriühingu likvideerija tasu.
Kuigi arvel märgitud tegevus oli likvideerija tasu, oli osutatud teenus tegelikult seotud kinnisvaratehingu ettevalmistamisega, mille tulemusena õnnestus maksukohustuslasel omandada kinnistu ja see hiljem maha müüa.
Maksuhaldur võttis aluseks puhtformaalse lähenemise, leides, et teise äriühingu likvideerimise kulud ei saa olla maksukohustuslase ettevõtlusega seotud. Maksustamise õigusliku alusena tugines maksuhaldur tulumaksuseaduse (TuMS) §-le 51 lg 2 p 4, mille kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud teenuste eest tehtud väljamaksetelt.
Ehkki halduskohus andis õiguse maksumaksjale, asus ringkonnakohus vastupidisele seisukohale, põhjendades, et arvel märgitud tegevused kujutavad endast likvideerija tavapäraseid toiminguid, mille kandmise kohustus on likvideeritaval äriühingul.
Riigikohus märkis, et TuMS §-s 51 kasutatava mõiste "ettevõtlusega mitteseotud kulu või väljamakse" tõlgendamisel tuleb lähtuda TuMS § 32 lõikes 2 toodud määratlusest.
Juriidilise isiku puhul kuuluvad seega TuMS § 51 lg 2 p 4 järgi kuuluvad maksustamisele väljamaksed teenuste eest, mis ei ole tehtud selle juriidilise isiku kasumi teenimise eesmärgil või mis ei ole vajalikud või kohased ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks või kui teenuse seos ettevõtlusega ei ole selgelt põhjendatud.
Iga kulutuse või väljamakse seotus tuleb määrata konkreetse maksumaksja ettevõtlusega tegevusspetsiifikast lähtuvalt.
Kolleegium nõustus, et teise äriühingu huvides tehtud kulutus on põhimõtteliselt vaadeldav ettevõtlusega mitteseotud kuluna, kuid seda üksnes siis, kui vaatlusaluste äriühingute vahel ei ole mingeid muid tehinguid või majanduslikke seoseid, mis võimaldaksid tuvastada ettevõtlusega seotuse nende tehingute või seoste koostoimes.
Kolleegium viitas ka oma varasemale praktikale, mille kohaselt üksik tehing, mis eraldivõetuna võib täita maksustatava teokoosseisu tingimused, võib koostoimes teise tehinguga viia tulemuseni, kus maksukohustust ei teki (kohtulahendid nr 3-3-1-73-09 ja nr 3-3-1-22-07).
Tehingute majanduslikke tagajärgi tõlgendades leidis Riigikohus vaatlusaluses asjas, et teise äriühingu huvides tehtud kulutus oli osa kinnistu müügihinnast, mille ostja maksis vahetult müüja võlausaldajale.
Võlaõigusseaduse § 80 lg-le 1 võimaldab võlasuhte täita kolmandale isikule, mistõttu ei saa ka maksuõiguslikult olla taunitav ostuhinna või sellest osa tasumine müüja võlausaldajale.
Riigikohus viitas täiendavalt ka kohtuotsusele haldusasjas nr 3-3-1-72-04, milles leiti, et uurimisprintsiip kohustab maksuhaldurit kontrollima, milline oli lepinguosaliste tegelik tahe ning millised olid lepingu täitmise majanduslikud resultaadid.
Seega saab kokkuvõtteks märkida, et teise äriühingu huvides tehtud ja esmapilgul ettevõtlusega seost justkui mitteomav kulu võib koostoimes mingi muu tehinguga või majanduslike seoste olemasolul vaatlusaluste äriühingute vahel osutuda ettevõtlusega seotuks.
Kulutuse tegemise ja saavutatava ettevõtluse eesmärgi vahel peab olema põhjuslik seos. Tehingu sisu ja majanduslikke tagajärgi hinnates võib olla üheks argumendiks, et samaväärne tulemus oleks saavutatud, kui tehtud kulutuse asemel oleks suurendatud näiteks teise, kulu kandmisega põhjuslikus seoses oleva ning ettevõtlusega vaieldavalt seotud tehingu kulusid (antud juhul likvideerija tasu võrra kinnistu müügikulusid).
Gerly Kask
Hansa Law Offices
gerly.kask@hansalaw.ee
|
