Käendus on praktikas üks sagedamini antavaid kohustuste täitmise tagatisi, alates üürilepingutest ja lõpetades laenulepingutega. Selleks, et tagatiseks saadud käendus ka kehtiks, on vaja järgida mitmeid seaduses sätestatud tingimusi (näiteks käenduslepingu vorm, käendatava summa ülemmäär jms). Ka kohtupraktikas on antud suuniseid, kuidas vormistada käendusleping selliselt, et see hiljem vett peaks.
Enamasti käendab kohustuse täitmist üks käendaja. Samas ei ole harvad juhud, eriti olulisema väärtusega tehingute puhul, kus suurema kindluse saamiseks annab võlausaldajale tagatise mitu erinevat käendajat.
Mitme käendajaga tehingute puhul on praktikas ette tulnud vaidlusi seoses sellega, kas käendatavat kohustust tagavad mitu käendajat solidaarselt põhivõlgnikuga (näiteks laenusaajaga) või solidaarselt ka omavahel. Piltlikult, kui kolm erinevat käendajat on nõustunud tagama põhivõlgniku kohustuse täitmist kuni 1 000 000 euro ulatuses, siis kas võlausaldajal on sellise kokkuleppe tulemusena tagatis summas 3 000 000 eurot (iga käendaja tagab kohustust solidaarselt põhivõlgnikuga, aga mitte omavahel) või on võlausaldajal olemas tagatis vaid summas 1 000 000 eurot (iga käendaja tagab kohustust solidaarselt nii võlgnikuga kui ka omavahel). Ilmselgelt on nii võlausaldaja kui käendaja jaoks selles osas suur vahe.
Riigikohus on oma 18.12.2013. lahendis nr 3-2-1-134-13 taas puudutanud teemat, kuidas tõlgendada käendajate vastutuse piire juhul, kui ühte ja sama kohustust tagavad mitu käendajat.
Võlaõigusseaduse § 150 ütleb, et kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Kirjeldatud sätet on kohtud varasemalt tõlgendanud selliselt nagu see välistaks käendajate osavastutuse rakendamise kaaskäendajate puhul. Riigikohus on oma varasemas praktikas ja ka viidatud lahendis selgitanud, et nii see ei ole.
Riigikohus rõhutas, muuhulgas tuginedes ka oma varasemale praktikale, et kohustust käendanud isikute vastutus on võimalik nii solidaarse (näite varal: kõik käendajad vastutavad üheskoos kuni 1 000 000 euro tasumise eest) kui ka osavastutuse (igaüks vastutab eraldi 1 000 000 euro ulatuses) põhimõttel.
Juhul, kui pooled ei ole vastutuse põhimõttes selgelt kokku leppinud, tuleb aga tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Siin võivad rolli mängida erinevad asjaolud. Antud juhtumil oli võlausaldaja sõlminud iga käendajaga eraldi lepingu, lepingute kohaselt vastutas iga käendaja nii põhi- kui kõrvalkohustuste täitmise eest, samuti ületas käendatava põhikohustuse suurus paarikümnekordselt iga käendaja vastutuse maksimumsummat. Neile asjaoludele tuginedes leidiski kohus, et ilmselgelt olid pooled kokku leppinud, et põhikohustust tagab iga käendaja osavõlgnikuna temaga kokkulepitud maksimummääras ja mitte solidaarselt omavahel – ehk, ülaltoodud näite varal – võlausaldajale oli antud käendus kokku summas 3 000 000 eurot, mitte 1 000 000 eurot.
Et vältida kirjeldatud vaidluse tekkimist, on käenduslepingu sõlmimisel oluline hoolega jälgida, et poolte tahe oleks hiljem selgesti tuvastatav. Muuhulgas tuleks selgelt kirja panna, kas mitme käendaja puhul kehtib käendajate vastutusele solidaarse või osavastutuse põhimõte. Vastasel juhul on nii käendajal kui võlausaldajal risk, et hilisema vaidluse korral on ta kas andnud palju rohkem või saanud palju vähem kui plaanis oli.
