Riigikohtu 24. aprilli otsusega avardati oluliselt võlatunnistuse mõistet.
Kohus juhtis tähelepanu, et lisaks tavapärasele võlatunnistusele on võimalik ka deklaratiivne võlatunnistus. See lahend muudab oluliselt senist kohtupraktikat. Üldjuhul mõeldakse võlatunnistuse all võlaõigusseaduses sätestatud lepingut, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Seadusandja on siinkohal mõelnud võlatunnistust kui iseseisvat kohustust kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Praktikas tagatakse sageli sellise võlatunnistusega põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab ka võla sissenõudmist.
Võlaõigusseaduse (VÕS) järgi peab kohustatud isiku antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕSi N 30 lg 3 alusel ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses.
Selline tavapärane võlatunnistus saab kehtida ka sõltumata lepingust, millest võlg tuleneb. Sellisest võlatunnistusest tulenevale nõudele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad selle aluseks olevast õigussuhtest. Seetõttu on Riigikohus ka korduvalt eelnevates kohtulahendites rõhutanud, et sellise võlatunnistuse puhul ei saa tugineda selle aluseks oleva lepingu tühisusele, vaid võimalik on esitada vastunõue muudel alustel. Nt ei pea võlatunnistus olema notariaalselt tõestatud siis, kui sellega tunnistatakse sellisest lepingust tulenevat võlga, mis on notariaalselt tõestatud või peab seda olema. Ehk tavapärane võlatunnistus on iseseisev leping VÕSi N 30 lõigete 2 ja 3 järgi.
Viidatud Riigikohtu lahendis selgitatakse deklaratiivse võlatunnituse erinevust tavapärasest võlatunnistusest. Sellise võlatunnistuse eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja selle kaudu võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist.
Oluline erinevus tavapärase ja deklaratiivse võlatunnistuse vahel seisneb selles, et viimane ei ole iseseisev võlatunnistus. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus sõltub võla tekkimise aluseks oleva lepingu vormist. Kui võlg on tekkinud lepingust, mis eeldab notariaalset vormi, siis saab deklaratiivne võlatunnistus kehtida ainult notariaalsena.
Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega ning selle andmise võimalus sisaldub VÕSi N 396 lõikest 2. Vaidluse korral, kas tegemist on deklaratiivse võlatunnistuse või tavapärase võlaõigusseaduse N 30 lõikes 1 sätestatud võlatunnistusega, lasub tõendamiskoormis võlausaldajal.
Riigikohtu varasem kohtupraktika, mis tugines tsiviilkoodeksile ja tunnustas notariaalselt tõestatud lepingust tuleneva võla tunnustamist muus vormis, on võlaõigusseaduse järgi asjakohane üksnes juhul, kui tegemist on tavapärase VÕSi N 30 lõikes 1 sätestatud võlatunnistusega.
Eeltoodut kokku võttes võib teha kaks olulist järeldust. Esiteks on võimalik sõlmida ka selliseid võla tunnistamise kokkuleppeid, mis uusi kohustusi ei loo. Teiseks tuleb arvestada, et sellised deklaratiivsed võlatunnistused on sõltuvad võla tekkimise aluseks olevast lepingust ja selle vormist.
Viimane omakorda tähendab seda, et Eesti kohtupraktika laiendab märkimisväärselt võlaõigusseaduses sätestatud võlatunnistuse õiguslikku regulatsiooni, võimaldades deklaratiivse võlatunnistuse osas minna mööda VÕSi N 30 lõigetes 2 ja 3 sätestust.
Vaata ka: Riigikohtu otsus 3-2-1-21-06
