Teadmine, et rahalistes raskustes olevat ettevõtet saab alternatiivina pankrotimenetlusele päästa saneerimisega, kasvab võlgnike hulgas ja sellist võimalust püütakse ka aktiivselt realiseerida, kui asjaolud seda soosivad. Tihtilugu ei tea aga võlausaldajad, millele selles protsessis tähelepanu pöörata ja kuidas oma õigusi kõige paremini kaitsta.

Saneerimismenetluse üks eesmärkidest on pakkuda makseraskustes ettevõtjale kaitset võlausaldajate nõuete eest ning säilitada ettevõtte majanduslik terviklikkus ja toimimine. Mingis mõttes on tegemist võlgniku varalise positsiooni parandamisega võlausaldajate arvelt. Levinuimaks abinõuks võlgade ümberkorraldamisel on maksete ajatamine ning nõuete vähendamine.

Kohus algatab saneerimismenetluse, kui selle tulemusena on võimalik muuta ettevõte taas kasumlikuks ja võlausaldajate nõudeid rahuldada suuremas ulatuses kui pankrotimenetluses. Kas nõuete suuremas ulatuses rahuldamine on võimalik, sõltub suuresti sellest, mis eesmärkidel saneerimismenetlus on algatatud. Saneerimismenetlus annab iseenesest pahatahtlikule võlgnikule ka võimaluse vältimatu pankrotimenetluse edasilükkamiseks ja oma vara n-ö ümberkantimiseks.

Oluline on teadvustada, et saneerimismenetluse algatamisega peatuvad võlausaldajatele mitmed nõuete maksmapanekuga seotud õigused, nagu täitemenetluse läbiviimine, viivise ja leppetrahvi arvestamine jne. Kohus võib peatada ka kohtumenetluse, milles on ettevõtja vastu rahaline nõue. Samuti tuleb arvestada, et tühine on selline kokkulepe, millega võlausaldaja võib saneerimismenetluse algatamisel või saneerimiskava kinnitamisel lepingu lõpetada.

Saneerimismenetluses on keskseks dokumendiks saneerimiskava, millega otsustatakse äriühingu edaspidine staatus. Võlausaldajal tasub see dokument hoolikalt läbi lugeda, pöörata tähelepanu saneerimiskava selgusele, arusaadavusele ja realistlikkusele. Saneerimiskavas peab olema esitatud informatsioon saneerimiskavaga hõlmatud võlausaldajate nõuete koosseisu, suuruse ja pandiga tagatuse kohta ning nõuete suhtes rakendatava saneerimise meetme ja tähtaja kohta, majandusseisundi kohta pärast saneerimist ja rakendatavate saneerimisabinõude eesmärgipärasuse analüüs, koos seda kinnitava rahavoogude analüüsi ja prognoosiga.

Võlausaldajatele on oluline, milliseid nõudeid ja mis ulatuses soovitakse ümber kujundada, et hinnata, kas esineb õiguste kuritarvitamist (nt ebavõrdset kohtlemist nõuete rahuldamise protsendis, tasumise järjekorras või või ajatamise pikkuses).

Võlausaldajal on saneerimismenetluses õigus hääletada saneerimiskava poolt või vastu. Saneerimiskava on vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku kõigist häältest.

Praktikas kasutatakse võimalust saavutada saneerimiskava vastuvõtmine võlausaldajate grupeerimise kaudu, mis võib anda võimaluse hääletamistulemustega mängida. Rühmade moodustamisel seisneb keerukus võlausaldajate ühesuguste õiguste ja huvide tuvastamises, mis nii menetlusosalistele kui kohtule võib olla erineva tähendusega.

Kui saneerimiskavast ilmneb võlausaldajate õiguste kuritarvitamist või kui saneerimiskava vastuvõtmise käigus on oluliselt rikutud võlausaldaja õigust, on viimasel võimalik reageerida avalduse esitamisega kohtule, mis tuleb esitada 60 päeva jooksul saneerimismenetluse algatamisest. Vaatamata teatud kuritarvituste võimalusele tuleb tunnistada, et korrektselt ja heas usus korraldatud saneerimismenetlus on kasulik võlasuhte mõlemale poolele.

Artikkel ilmus 27. novembri 2019. a Eesti Ekspressis.