Tänapäevases kiireloomulises maailmapildis ei pruugi inimestel olla huvi testamendi vormistamiseks notari juures. Seda enam, et kehtiv pärimisseadus (PärS) on andnud võimaluse testamenti koostada ka kodustes tingimustes. Sellisel juhul tekib küsimus, miks üldse minna notari juurde testamenti koostama, mis eeldab rahalisi väljaminekuid ja seondub tavakodanikule paberimajandusega. Alljärgnevalt selgitan, mis on koduste testamentide sisu ja nende puudused ning miks peaks siiski kaaluma notari juurde pöördumist.
Kehtiv pärimisseadus räägib kahest koduse testamendi liigist, millisteks on tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud testament (PärS § 20 lõige 3). Tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testament (PärS § 23) eeldab, et tunnistajaid oleks vähemalt kaks ning nad oleksid teovõimelised[1] isikud. Enne kui testaator on alustanud oma testamendi kirjutamisega, peab testaator tunnistajatele teatama, miks nad on kutsutud testaatori juurde. Seega testaator peab selgitama tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajateks testamendi tegemise juurde ning et testament sisaldab testaatori viimset tahet. Tunnistajad ei pea teadma testamendi sisu, kuid see pole ka välistatud. Oluline on, et kui testaator allkirjastab testamendi, märgiks ta sinna ära kuupäeva ja aasta ning allkirjastamise hetke juures viibiksid mõlemad tunnistajad üheaegselt. Kohe pärast seda, kui testaator on testamendile alla kirjutanud, kirjutavad sellele alla tunnistajad, kes kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline.
Omakäeliselt kirjutatud testament (PärS § 24) nagu ka nimi ütleb on kirjutanud testaator ise, selles on kindlasti märgitud kuupäev ja aasta ning see on allkirjastatud testaatori enda poolt. Omakäeliselt kirjutamine tähendab seda, et testaator kirjutab testamendi algusest lõpuni oma käega (kasutab pastakat), mitte ei kasuta arvutit ja sellel trükkimise võimalust.
Koduste testamentide kehtivusega on pärimisseaduses sätestatud teatud piirangud, mida seadusvõõras inimene ei pruugi teada.
- Üks olulisim piirang kehtivuse aja osas on see, et kodune testament kaotab oma kehtivuse, kui selle tegemise kuupäevast on möödunud 6 kuud ning testaator on sel ajal elus (PärS § 25 lõige 1). Sellisel juhul tekib olukord, kus testaatoril puudub kehtiv testament ning kui ta peaks surema peale koduse testamendi kehtivuse lõppu (6 kuud), siis toimuks pärimine hoopis seadusjärgsete pärijate vahel ja ei saaks rakenduda testaatori enda viimne tahe.
- Oluline on kodustes testamentides märkida ära selle tegemise kuupäev ja aasta, sest PärS § 25 lõike 2 järgi, kui ei ole võimalik muul viisil tuvastada testamendi tegemise aega, on see kodune testament tühine.
- PärS § 23 lõige 4 sätestab piirangud isikutele, kes saavad olla tunnistajateks testamendi alla kirjutamise juures. Piirangu põhimõtteks on see, et tunnistajaks ei saa olla isik, kelle enda või kelle üleneja (vanemad) või alaneja (lapsed) sugulase, venna või õe või nende alaneja sugulase või abikaasa või abikaasa üleneja või alaneja sugulase kasuks on testament ise või mingi korraldus selles tehtud. Vastasel korral on testamendis tühised need korraldused, mis on tehtud keeldu rikkudes.
- Praktikas võib probleeme tekitada ka testamendi hoidmise asjaolu. Nimelt PärS § 26 lõike 1 kohaselt võib kodust testamenti hoida testaator ise või selle anda hoiule teisele isikule. Juhul kui testaatori poolt usaldatud teine isik siiski käitub ebalojaalselt kõrvaldades testamendi või varjab seda, võivad tõusetuda pärijate vahel kohtuvaidlused. Testamendi hoidmisega seonduvat käsitlen ka edaspidi.
Lõpetuseks võib öelda, et pärimisseadus on ette näinud nii notariaalsed kui kodused testamendid ning seega on iga isiku enda vaba otsustus, millise testamendi liigi kasuks ta otsustab. Käesoleva artikli eesmärgiks ei ole tõsta esile ühtesid testamendi liike teistele, vaid üksnes selgitada lugejale, millised ohud võivad peituda koduste testamentide tegemisel ning millega tuleb arvestada nende koostamisel.
[1] Teovõime on füüsilise isiku võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime (TsÜS § 8 lõiked 1 ja 2).
