Õiguskantsler tegi 20.05.2016 Maanteeameti peadirektorile soovituse anda eraparklate pidajatele ligipääs parkimisvõlglastest sõidukiomanike registriandmetele. Osapoolte huvisid tasakaalustatult arvestav lähenemisviis on mõistlik. Siiski on selles asjas üleval mõned lahendamist vajavad probleemid.

Ma ei muretse nende pärast, kes võlast pääsemiseks püüavad privaatsuse ettekäände taha pugeda. Küll aga tuleb ära hoida niisugused jutuajamised: „Kuule, Sa töötad parkimisfirmas, tee mulle teene ja lisa oma päringutele need autonumbrid – mul on vaja nende omanike koduseid aadresse ja mobiilinumbreid!“.

Kui ma sõidan autopesulasse või rehvivahetusse, siis ei saa ma sealt enne raha maksmist lahkuda. Tekib küsimus, miks eraparkla pidaja ei saa oma teenust samamoodi korraldada? Selleks tuleb vaid investeerida piiretesse ja tõkkepuusse. Ettevõtteid, kes osutavad sõidukiga seotud teenuseid, ei tohiks ebavõrdselt kohelda.

Ettekujutus, et võlaga tegeleb vaid parkla ise ning talt saab nõuda võla maksmisel võlgniku andmete kustutamist, ei sobitu tegelikkusega. Võlgnikega tegelemise loovutavad parklapidajad inkassofirmadele. Need saavad lisada isikuandmeid oma andmebaasidesse ja kasutada neid ka muude võimalike nõuete asjus. Raamatupidamisseaduse kohaselt on nii parklapidajal kui ka inkassoettevõttel õigus ja kohustus säilitada nõudega seotud isikuandmeid 7 aastat.

Viidati, et Maanteeamet saab elektroonilise ligipääsu andmisel sõlmida parklapidajaga lepingu ning nõuda talt päringute tegemise ja saadud andmete kasutamise regulaarset kontrolli. Andmete saajale iseenda kontrollimise kohustuse panemine ei ole piisav.

Põhivastutus lasub ikkagi asutusel, kes peab registrit ja otsustab sellele ligipääsu andmise üle. Antud juhul Maanteeametil. Veel konkreetsemalt – Maanteeameti ametnikul, kes seaduse kohaselt peab tuvastama päringu tegija õigustatud huvi.

Õigustatud huvi tuvastamiseks ei piisa üksnes auto fotost, mis varustatud ajatempli ja asukohaandmetega. Tuvastada tuleb ka asjaolu, et autoomaniku ja parklapidaja vahel võis tõesti olla lepinguline suhe ja seda võidi rikkuda. Et parkimistingimusi tutvustav infotahvel oli sel ajal parkijale nähtav. Et parkimistasu ja leppetrahvi nõue oli sõidukiomanikule esitatud. Ning et päring registrisse tehakse just nimelt selle nõude, mitte millegi muu asjus.

Kõige seda peab ametnik eelnevalt kontrollima. Vastasel juhul rikub ta isikuandmete töötlemise reegleid ning juurdepääsupiiranguga teabe väljastamise keeldu. Mõlema eest on ette nähtud väärteovastutus.

On selge, et registrikraanide avamisega peab Maanteeamet olema väga ettevaatlik. Küsin oma peadirektorist kolleegilt täpsemat teavet, milliseid kontrollimehhanisme kavatseb amet rakendada, et vältida sõidukiomanike andmete väärkasutamist ja lekkimist.