Aasta alguses kirjutas Postimees1 sellest, kuidas Sotsiaalkindlustusamet tegi eelmise aasta lõpus suure avastuse, et 260 inimest 4000-st eelpensionärist on "ettevõtjad" ning nendel ei ole Sotsiaalkindlustusameti arvamuse kohaselt õigust eelpensioni saada. Samas teatati lohutuseks, et kogu süsteemi kavatsetakse niikuinii tulevikus reformida ja paanikaks ei ole põhjust. Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis 2021. aastal muutub pensionile minek nii ehk naa paindlikumaks – saab osaliselt pensioni välja võtta või see katkestada jms.2 Seda on tõesti oluline teada praegustel eelpensionäridel, kellele kehtivad tegevuspiirangud vaid kuni kolm aastat.
Õnneks oli südikaid kodanikke, kes ei lasknud end ameti plaanidest heidutada, tõstatasid teema ja informeerisid sellest avalikkust. Postimehest saab ka ameti selgitusi lugeda, kuid kuna meie käes on "algdokumente", siis heidame nendele põgusa pilgu, et saada aimu, kes ja kuidas tegelikult riiki valitsevad ja õigust loovad.
Ennetähtaegne vanaduspension
Pensionide määramist ja maksmist reguleerib riikliku pensionikindlustuse seadus (RPKS). Seal on kirjas ka alused, millal eelpensionile (õigupoolest nimetatakse seda ennetähtaegseks vanaduspensioniks) jääda võib ning mis selle välistavad. Üldpõhimõte on lihtne – kui inimene on tööst väsinud või ei leia tööd või on mõni muu asjaolu, mis ei soosi töise tulu saamist, on tal õigus kolm aastat enne vanaduspensioniiga taotleda eelpensioni määramist. See on eluaegne.
Kui aga nn eelpensionär samaaegselt töötab, siis kuni vanaduspensioniea saavutamiseni (praegu 65 eluaastat, enne nn pensionireformi 63 eluaastat) talle eelpensioni ei maksta. Seejuures loeb seadus töötamiseks sotsiaalmaksuga maksustatud tulu teenimist töö- või teenistuslepingu või tsiviilõigusliku lepingu alusel või tegutsemist ettevõtjana (RPKS § 43 lg 2).
Siit algabki probleem, sest isegi kui seadus paistab klaar olevat, tuleb siiski seadusi tõlgendada ja võtta seisukoht, mida selle töötamise all täpselt silmas peetakse.
Kontseptsioon
Kuivõrd ühel tulevasel eelpensionäril (nimi on toimetusele teada) tekkis omal ajal kahtlus, et seadust võidakse "huvitavalt" tõlgendada, siis esitas ta 2015. aastal ametile päringu, et täpsustada, kas lihtsalt juriidilise isiku juhtorgani liikmeks olek ilma tasu saamata vastab samuti töötamise mõistele sellises ulatuses, mis välistaks eelpensioni saamise õiguse.
Mõistagi, siia küsimusse võib peita nii OÜ-tamise kui ka lihtsalt "sitzpresidendiks" oleku, mittetulunduses tegev olemise (nt korteriühistu juhatus) kui ka revisjonikomisjoni liikme staatuse.
Amet vastas kenasti, et juhul kui sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ei teenita ning selle kohta edastatakse Sotsiaalkindlustusametile ettevõtte poolt väljastatud tõend pluss lisatakse pensionitaotlusele omakäeline kinnitus, et sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ei teenita, siis ei ole eelpensioni saamiseks takistusi.
Nagu öeldud, 2016. aastal lõpus muutis amet meelt. Kui ajakirjanduses räägiti ainult äriühingute juhtorgani (juhatuse) liikmetest, siis tegelikult pöördus meie poole üks proua, kes väitis, et temalt nõuti esmalt osaühingu osaniku staatusest loobumist, ning kui see oli tehtud, siis selgitati, et ka sellest ei piisa, vaid juhatusse tuleb määrata "sitzpresident", ise aga taanduda.
Sotsiaalkindlustusamet ilmselt teadis, et RPKS § 43 lg 2 nimetatud "võlaõiguslik teenuse osutamise leping" hõlmaks juriidilise isiku juhtorgani liiget. Nimelt on Riigikohus asunud seisukohale, et juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes.3
Seega, selle sätte alusel eelpensionäride seas harvendusraide läbiviimine tähendaks ka märksa suuremat probleemi, hõlmates lisaks mittetulunduslikku sektorit (nt korteriühistuid). Lisaks jääb õhku sotsiaalmaksuga maksustatava tasu saamise küsimus.
Seega otsustati asuda ettevõtja mõistet loovalt tõlgendama, sest selle puhul ei olnud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kriteeriumit, kuid tõlgendus ise oli pöörasemast pöörasem.
Kes on ettevõtja, kes "mitteettevõtja"?
Vastus küsimusele "kes on ettevõtja?" tundus ilmselt elementaarne, sest iga loll teab, et tegu on isikuga, kes võtab ette mida iganes (leib, sai, nende müük, ost, uus portsjon sööki jne). Ja vastand mõistagi on eesti keelele viimasel ajal nii omane värdsõna, mis on samast algvormist tuletatud eesliite "mitte" abil. Ehk siis "tema mitte ette võtab".
Kontseptsioon on seega elementaarne Sotsiaalkindlustusameti poolt ettevõtjale edastatud sõnastuses: Äriseadustik nimetab ettevõtjaks nii füüsilisest isikust kaupade ja teenuste pakkujat (FIE) kui ka äriühingut. Äriühing tegutseb juhtorgani kaudu, st juhtorgani liikmena saab isik osa võtta äriühingu tegevusest. Kui isik äriühingu juhtorgani liige ei ole, ei ole tal võimalik äriühingu tegevuses osaleda ehk teisisõnu ettevõtjana tegutseda. /—/ Mitte äriühingus (mittetulundusühingus, korteriühistus, garaažiühistus jne) juhtorgani liikmeks olemine ennetähtaegse vanaduspensioni saamisele piiranguid ei sea. Samuti ei sea ennetähtaegse vanaduspensioni saamisele piiranguid osaühingus ainult osakute omamine. Andmed ettevõtjate kohta kajastuvad Äriregistris.
See on iseenesest õige järeldus, et erinevates õigusharudes võivad mõisted erineda, kui see on vajalik, kuid üldjuhul püütakse seda vältida, et segadusi ei tekiks, ning võimalusel kasutatakse pisut teistsugust mõistet.
Riikliku pensionikindlustuse seadus mõistagi ettevõtja mõistet ei sisusta, sest tegemist ei ole ka seadusega, mis ettevõtlusega tegelemist miskitpidi reguleeriks. Eelkõige on see ikka adresseeritud inimestele, kes teevad tööd (seega võiks sisustada nt töö tegemise või töötamise mõiste, mida on ka tehtud), ning see, millises juriidilises vormis eksisteeriva subjekti juures tööd tehakse, ei ole oluline.
Sellest tulenevalt peaks olema loogiline sisustada ettevõtja mõistet eelkõige äriseadustiku järgi.
Äriseadustiku § 1 annabki sobiva definitsiooni: Ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning käesolevas seaduses sätestatud äriühing. Äriühingute liigid on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu.
Tsiviilseadustiku üldosa seadus loeb neid seaduse alusel loodud õigussubjektideks, erinevalt füüsilisest isikust ettevõtjast, kes on inimene, suure algustähega, kui soovite.
Kui me Sotsiaalkindlustusameti loogikat edasi arendame, siis ka auto (kui see ei ole iseliikuv) sõidab tänu juhile ning sellest tulenevalt on ka autojuht tegelikult auto, sest ilma juhita auto ju ei sõida (vähemalt praegu veel mitte). Kusjuures, erinevalt juriidilisest isikust, mis on abstraktsioon (st eksisteerib vaid dokumentides, mitte ei kõnni mööda Viru tänavat ringi, õllepudel näpus ja hamburger peos), on auto reaalne, füüsiliselt eksisteeriv. Peaks olema ju tõhus argumentatsioon, jah?
Tahes tahtmata meenub kunagi MaksuMaksjas kajastatud Jõgeva Politseiprefektuuri välja käidud teooria, mille kohaselt lakkab füüsiline isik FIE-na registreerimisel olemast füüsiline isik ning tekib uus õigussubjekt — füüsilisest isikust ettevõtja. Kohtud leidsid toona õnneks, et füüsiline isik jääb inimeseks ka pärast ettevõtjana registreerimist.4
Kes on loll?
Kiire vastus vahepealkirjale on: mõistagi seadusandja. Ja tõesti, vahel oleme sellega mõnes aspektis nõus, kuid jälgige Sotsiaalkindlustusameti mõttelõnga: Andmed ettevõtjate kohta kajastuvad Äriregistris. Töötamise registris kajastuvad andmed töötajate kohta, kes saavad sotsiaalmaksuga maksustatud tulu.
Seoses töötamise registri loomisega täiendati 01.07.2014 RPKS § 43 lg 3. Enne seda ei olnud nimetatud sättes viidet sellele, milliste andmetega töötamist tõendatakse. Sotsiaalmaksuga maksustatud tulu teenimist tõendati sotsiaalmaksu andmete alusel ning ettevõtlusega tegelemist tõendati Äriregistri andmete alusel.
Ilmselgelt on töötamise registri lisamisega seaduseandjal jäänud tähelepanuta asjaolu, et andmed ettevõtjate kohta seal ei kajastu. Oleme Sotsiaalministeeriumi tähelepanu sellele juhtinud ja teinud ettepaneku Äriregistri lisamiseks RPKS § 43 lg 3. Kui seaduseandja eesmärk oleks olnud seoses töötamise registri lisamisega siduda ettevõtjana tegutsemine sotsiaalmaksuga maksustatava tulu teenimisega, oleks pidanud RPKS § 43 lg 2 muutma ka sisuliselt. Sellist muudatust seoses töötamise registri lisamisega ei tehtud.
Asi on nimelt selles, et maksukorralduse seaduse § 251 lg 4 preambul nõuab töötamise registris registreerimist üksnes siis, kui töötamisel tekib maksukohustus Eestis. Kui juhatuse liige tasu ei saa, siis järelikult vastava suhte osas Eestis maksukohustust ei teki ning järelikult teda registrisse ei kanta. Pole ka vaja, sest äriregistris (just nimelt väikese algustähega, sest tegemist ei ole asutuse nimega) on juhatuse liikmed kenasti kirjas.
Kuna Sotsiaalkindlustusamet liigitas äriühingute juhatuse liikmed "ettevõtjateks", siis nende puhul ei olnud järelikult tasu saamine oluline, vaid oluline oli nüüd registrikanne.
Kui inimene on end juba mingi teooriaga rappa juhtinud, siis ega muud võimalust ei olegi, kui püüda edasi rapsida. Ja nii öeldaksegi, et seadusandja on loll, jättis tähelepanuta, et ettevõtjaid tuleb hoopis äriregistrist kontrollida! Usin ametnik on küll Sotsiaalministeeriumis pesitsevate ülemuste tähelepanu sellisele vajakajäämisele juhtinud, kuid ilmselt on need veel saamatumad ja seetõttu ongi Sotsiaalkindlustusamet mõttes täiendanud RPKS § 43 lg 3 viitega äriregistrile. Ajee!
Huvitav, et kordki ei tekkinud mõtet, et järsku oli TÖR-ile ja üksnes sellele viitamisel just nimelt mingi sisuline mõte, mitte mõttetus.
Ma siiralt loodan, et see ei ole mingi OÜ-tamise väljajuurimise missioon, mida MTA-st Sotsiaalkindlustusameti juhiks läinud ülemusele meeldimiseks püüti ellu kutsuda, eeldagem, et tegemist on siiski lihtsalt lollusega, see on kuidagi vabandatavam. Ja vabanduseni me nüüd jõuamegi.
Palun vabandust, vist
Juba kuu aega pärast ajakirjanduses teema kajastamist teataski Sotsiaalkindlustusamet, et nad siiski eksisid.
Vahepeal oli aga 206 inimesest 180 leidnud enda asemele juhatusse "sitzpresidendi"! Teenus maksab muide 18 eurot. See on seesama probleem, mida ülejäänud riik püüab ära hoida. 20 inimest aga palusid ametilt järelemõtlemiseks lisaaega. Amet lubas nüüd inimestega ühendust võtta ja vabandada.5
Meie infoallikaga võetigi ühendust telefoni teel ja teavitati, et ameti praktika vaadati ringi ning probleem langes ära. Mõistagi, kuna lubati vabandada ja telefoni teel moka otsast poetatu tundus nörritamisena, siis palus inimene endale saata kirjaliku dokumendi, kus seda ka ametlikult tehtaks. Ja mis te arvate, kas vabandati?
Vabandus tuleb välja lugeda järgmiste ridade vahelt: Sotsiaalkindlustusamet muutis veebruaris 2017 halduspraktikat RPKS § 43 lg 2 rakendamise osas. Tulenevalt halduspraktika muutmisest ei rakendata ennetähtaegse vanaduspensioni saamise piirangut äriühingu juhatuse liikmele, kes ei saa sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Eeltoodust tulenevalt laieneb Teile õigus saada ennetähtaegset vanaduspensioni juhatuse liikmena tegutsemise ajal.
Lõpp hea, kõik ka?
Eks ta ole, inimestele maksti pinss ju ikkagi välja, keegi ilmselt nälga ei surnud, kuid kas me saame olla kindlad, et see nii jääb? Või tuleb meil tegelikult karta, et seadust täiendataksegi viitega äriregistrile? Sest kui vaadata riigi tegemisi üldisemalt, siis ei ole mingi uudis, et ametnikud juhivadki riiki ja kummitempel lihtsalt tembeldab, koalitsiooni värvusel ei ole seejuures mingit tähtsust. Arvestades ka suurt soovi "OÜ-tamine" välja juurida ning seda, et paljud ei saa arugi, milline osa selles on paha, milline hea, ei imesta ma sugugi, kui varsti jõuab mingil kujul see idee kuhugi seaduse sappa ning enne kui te arugi saate, on see vastu võetud.
Sarnane teema on ju praegu õiguskantsleri poolt Riigikohtusse viidud. Ma pean silmas juriidilise isiku juhatuse liikmete töötuskindlustushüvitise saamise õigusest ilma jätmist. Tundub, et paljud ametnikud peavadki juhatuse liikmeid kahjuriteks, kellelt tulekski kõik õigused ära võtta.6 Nii et jääme ootele.
1 Vt Tiina Kaukvere. Endine moeärimees asus pensioni pärast võitlusse. – Postimees, 26.01.2017.
2 Vt Tiina Kaukvere. Ministeerium: eelpension sellisel kujul kaob ära. – Postimees, 27.01.2017.
3 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.10.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-65-08. Kättesaadav Riigikohtu kodulehel www.riigikohus.ee.
4 Kohtulahend naljarubriigis! – MaksuMaksja, 2000, 2, lk 38-40.
5 Vt Tiina Kaukvere. Amet palub ettevõtjatest eelpensionäridelt vabandust. – Postimees, 21.02.2017.
6 Sel teemal vt pikemalt eelmises MaksuMaksjas ilmunud arvamuslugusid: Andre Põlm. Lõpetame ausa ettevõtja karistamise (lk 20-22) ja Maire Forsel. Pettunud on põhiosa neist, kelle rahakoti arvel me oma riiki püsti hoiame (lk 22-23).
