Riigikogu võttis 2020. aasta detsembris vastu seaduse, millega muudeti pankrotiseadust ning pärimisseadust. Alljärgnevalt toon välja mõned tähelepanuväärsemad täiendused, millised jõustusid 01.02.2021.
Võlgniku surma korral viiakse pärandvara pankrotimenetlus läbi tema pärandvara suhtes ning pärandvara pankrotimenetluses loetakse pärandvara maksejõuetuks, kui selle arvel ei ole võimalik rahuldada pärimisseaduse (PärS) § 142 lõike 1 punktis 1 nimetatud kohustusi (so esimeses järjekorras tasutakse pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ning inventuuri tegemise kulud) ja pärandaja võlausaldajate nõudeid ning see suutmatus ei ole ajutine.
Pärandvara pankrotimenetluses kohaldatakse võlgniku pärija suhtes pankrotiseaduses võlgniku kohta sätestatut ulatuses, milles see ei ole oma olemuselt lahutamatult seotud surnud võlgniku isiku või tema pärandvaraga. Pärijat ei saa pidada võlgnikuks, kuid seaduses võlgniku kohta käivad sätted on tema suhtes siiski kohaldatavad. Millises ulatuses võiks mõni norm olla olemuselt lahutamatult seotud surnud võlgniku isiku ja/või tema pärandvaraga, sõltub asjaoludest ning konkreetsetele normidele antavast hinnangust. Selgus selles saabub ilmselt võimalike vaidluste käigus.
Pärandvara pankrotimenetluse algatamisel ei loeta võlgniku ja tema pärija vahelisi õigusi ja kohustusi, mis saavad PärS § 130 lg 1 kohaselt pärijale üle minna, pärandi avanemise (so pärandaja surmapäeva) tagajärjel lõppenuks võlasuhte kokkulangemisega. Järelikult hoitakse võlgnikust pärandaja ning tema pärija(te) õigused ja kohustused lahus, mistõttu säilivad mh pärandaja võimalikud nõudeõigused pärija(te) suhtes.
Kui pärandit ei ole vastu võetud, pärija ei ole teada või ei ole teada, kas ta pärandi vastu võtab, võib kohus määrata pärijale ajutise esindaja. Selles osas ei ole üheselt selge, kas pärija on allutatud enda ajutise esindaja tahtele (mida ei saaks pidada põhjendatuks), samuti see, kuidas lahendada olukord, kui pärija ning tema esindaja soovivad mingis küsimuses avaldada vastupidist tahet. Üldpõhimõtte kohaselt peab esindaja olema esindatava suhtes lojaalne ning lähtuma tema huvidest.
Võlgniku surma korral tunnistab kohus (st kohustuslikult) sätestatud alustel kehtetuks ka tehingu, millega pärija on pärandvara arvel täitnud PärS § 142 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõude või sundosa nõude. Näiteks võib olla tegemist tehinguga, mis on tehtud alates pärandi avanemisest, kui nõude rahuldamine toimus üht võlausaldajat teisele eelistades, kui pärandvara oli kohustuse täitmise ajal maksejõuetu ja pärija teadis või pidi sellest teadma.
Tagasivõitmine ei välista võlgniku pärija vastu PärS § 142 lõikes 4 ning § 143 lõigetes 2 ja 5 nimetatud kahju hüvitamise nõude esitamist. Seega ei lange pärija vastutus ära, kui kohus on mõne tema osalusel tehtud tehingu kehtetuks tunnistanud. Tagasivõitmise instituudi sätestamine peaks tugevdama seaduslikkuse põhimõtet (sh soodustama lubamatult tehtu tagasipööramist).
Pärija on kohustatud esitama avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks kohtule kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa PärS § 142 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud nõuete rahuldamiseks ja pärija ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel.
Pärast pankrotiavalduse esitamist on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega. Pankrotimenetluses esitamata nõuete täitmise eest vastutab pärija pärast pankrotimenetluse lõppemist üksnes ulatuses, milles ta on temale nõudest teatamise hetkel veel pärandvara arvel rikastunud. Järelikult, kui kõnesolev rikastumine on n-ö ammendunud enne pärijale nõudest teatamist, pärija enam ei vastuta.
Kui pärija on enne pärandvara pankrotiavalduse esitamist võlausaldaja nõude täitnud (ilmselt tervikuna) üht võlausaldajat teisele eelistades (seega, sõltumata põhjendustest), vastutab ta seeläbi ülejäänud võlausaldajatele tekitatud kahju eest (on küsitav, kas ka mittevaralise kahju eest), kui ta kohustuse täitmise hetkel teadis või pidi teadma, et pärandaja võlausaldajate nõuded võivad ületada pärandvara väärtuse.
