Riigikohus otsustas, et reeglina ei pea vanem lapsele elatist tasuma, kui lapsel on vahelduv elukoht ehk ta elab kummagi vanema juures eelduslikult vähemalt 40 protsenti ajast ja mõlemad vanemad osalevad tema elu korraldamisel võrdväärselt.
Kõnealuses kohtuasjas jättis maakohus rahuldamata laste isa vastu esitatud hagi elatise saamiseks, sest suhtluskorra järgi pidid lapsed viibima isa juures poole ajast ja sel ajal sai ta neile tagada kõik vajaliku. Maakohus ei pidanud oluliseks, et ema väitel olid lapsed isaga tegelikult koos vaid 20 protsenti ajast.
Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja mõistis isalt elatise osaliselt välja, juhindudes ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel mitte suhtluskorrast, vaid eeskätt sellest, kui palju aega on lapsed tegelikult koos isaga veetnud.
Riigikohus: lähtuda tuleb suhtluskorrast
Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas täna ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks arutamiseks.
Kolleegium selgitas, et kui lapsel on vahelduv elukoht ja ta viibib kummagi vanema juures olulise osa ajast (eelduslikult vähemalt 40 protsenti), siis peavad mõlemad vanemad last eelduslikult vahetult ülal.
Samas pole vahelduva elukoha kindlakstegemisel ainsaks mõõdupuuks täpne aeg, mille vältel laps kummagi vanema juures elab. Lisaks sellele, et laps viibib kummagi vanema juures 40–50 protsenti ajast, tuleb ka muude asjaolude põhjal hinnata, kas lapse vahetu ülalpidamine ja tema eest hoolitsemine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on põhiraskus siiski ühel vanemal.
Vahelduva elukoha puhul saab vanemalt lapsele elatise välja mõista juhul, kui tema vajaduste katmine on raskendatud, sest vanemad pole jõudnud ülalpidamiskulude jaotuses omavahel kokkuleppele või ei täida seda, mistõttu tuleb ühel vanemal teha suuremaid kulutusi.
Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et ülalpidamiskohustuse täitmise hindamisel ei saa lähtuda suhtluskorrast, vaid arvestada tuleb seda, kui palju aega viibis vanem lastega tegelikult koos.
See raskendaks kolleegiumi arvates laste ülalpidamisega seotud vaidluste lahendamist, luues täiendava tõendamiskoormise. Teisalt pisendaks selline lähenemine vanemate kokkuleppel või kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu omakorda mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust.
Otsusega saab tutvuda siin.
