Millist eesmärki täidab tagatis?

Tagatis kõige lihtsamalt võttes on võlgniku vara pant, mis on antud võlgniku võlgnetava kohustuse täitmise tagamiseks ja mille arvelt toimub võlgnetava kohustuse täitmine juhul, kui võlgnik oma kohustust nõuetekohaselt ei täida, näiteks hilineb võla tasumisega. Kõige klassikalisem näide tagatisest on laenukohustuse täitmise tagamiseks kinnisasjale seatud hüpoteek (kodulaen), mis võimaldab kohustuse rikkumise korral (näiteks laenu osamakse tasumisega viivitamisel) kinnisasja müümist ning sellest saadava raha arvel laenukohustuse täitmist.

Mida tähendab juriidilises mõttes tahteavaldus?

Riigikohus on selgitanud, et tahteavalduse saab teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (RKTKo 2-19-11650 p 11).

Üldjuhtudel lepitakse tagatis kohustuste täitmiseks kokku juba võlasuhte loomisel, näiteks laenuandja väljastab laenulepingu alusel laenu ja laenusaaja seab laenukohustuse täitmise tagamiseks endale või kolmandale isikule kuuluvale kinnistule hüpoteegi.

Seadus võimaldab võlausaldajal kindlustada kohustuse täitmine ka juhtudel, mil eraldiseisvat tagatiskokkulepet pooltel ei ole. Sellisel juhul tekib võlausaldajal nõue tagatise saamiseks võlgniku vastu, mille realiseeritavus ei sõltu võlgniku nõusolekust ega ole takistatud sellele esitatavast vastuväitest, kui sellekohased eeldused on täidetud. Lühidalt öeldes, õigustatud poole tahteavaldusest tekkivate õiguslike tagajärgede kaasnemist ei ole teisel poolel võimalik mõjutada.

Peatudes pikemalt mõnel ühepoolse tahteavalduse kaudu realiseeritaval tagatisel, siis näiteks tasub käendajal silmas pidada, et võlaõigusseaduse § 148 võimaldab põhivõlgnikult (ehk käendatavalt) nõuda tagatist käendatava kohustuse tagamiseks, kui:

• põhivõlgnik viib oma tegutsemis-, elu- või asukoha, sh ka vara, välisriigi territooriumile, mis eelduslikult raskendab nõude maksmapanekut;
• käendaja vastutusriski olulisel suurenemisel seoses põhivõlgniku majandusliku seisundi halvenemise, tagatiste väärtuse vähenemise või põhivõlgniku tahtluse või raske hooletuse tõttu;
• põhivõlgnik rikub käenduslepingust tulenevaid kohustusi;
• põhivõlgnik on jätnud oma kohustuse õigeaegselt täitmata.

Käendaja tahteavaldus tagatise andmise nõudmiseks võib esitada vabas vormis (soovituslikult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, näiteks e-kirjaga). Iseenesest ei ole välistatud samasuguse nõudega kohtusse pöördumine ja hagi tagamise korras käendaja kasuks tagatise seadmine põhivõlgniku varale, näiteks kohtulik hüpoteek. Võlausaldajat eriliselt kaitsva preventiivse abinõu rakendamine ei eelda, et põhivõlgnikult tagatise saamiseks peaks võlausaldaja nõue olema muutunud sissenõutavaks. Oluline on, et ilmneks põhivõlgnikust tulenev asjaolu, millel on raskendav mõju põhivõlgniku kohustuste täitmisele, kuivõrd seeläbi suureneb käendaja riisiko või vähenevad võimalused käenduslepingust tuleneva hilisema tagasinõude (regressinõude) maksmapanekuks põhivõlgniku vastu.

Kõrvalmärkusena olgu mainitud, et eeltoodud alustel võib täiendava abinõuna käendaja nõuda põhivõlgnikult ka kohustuse täitmist võlausaldajale, kuid seda üksnes juhtudel, kui nõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 148 lg 1).

Tänastes oludes ilmselt aktuaalsemaks kvalifitseerub ehitaja (töövõtja) pandiõigus, võimaldades töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks seada tellija kinnisasjale hüpoteek, millel ehitis asub. Võlaõigusseaduse § 654 lõike 2 kohaselt võib töövõtja nõuda hüpoteegi seadmist ehitise või selle osa ehitamiseks, remondiks või muutmiseks sõlmitud lepingust tulenevate nõuete tagamiseks. Seega tuleb silmas pidada, et kui satutakse võlgnevusse ehitaja ees, siis unistus majja kolimisest võib unistuseks jäädagi, kuivõrd ehitajal on õigus nõuda võlgnevuse katteks kinnisasja realiseerimist. Teisest küljest on ehitaja jaoks tegemist vägagi likviidse tagatisega, mille arvel tekkinud nõuete rahuldamise tõenäosus on pigem garanteeritud.

Märkimata ei saa jätta, et ehitaja võib nõuda hüpoteegi seadmist üksnes juhul, kui töövõtulepingut on asutud ellu viima ja nõue on esitatud selle kehtivusajal, s.t hüpoteegi seadmise nõue lõppeb töö vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemisega, millega töövõtuleping lõpeb.

Ka käesoleval juhul ei ole tellijale kuuluvale kinnisasjale hüpoteegi seadmise (nõude esitamise) eelduseks asjaolu, et töövõtulepingust tulenev nõue oleks muutunud sissenõutavaks (RKTKo 2-19-8472 p 15).

Sellisel kujul töövõtjat kaitsev abinõu kohaldub ka töövõtja poolt valmistatud, parandatud või muudetud tellija vallasasjadele, kui need on töövõtu eesmärgil töövõtja valduses (VÕS § 654 lg 1).

Lõpetuseks, võimaldab asjaõigusseadus nõuda hüpoteegipidajal lisatagatist või isegi võla osalist tasumist ulatuses, mis vastab kinnisasja väärtuse vähenemisele ka juhul, kui väärtuse vähenemine on toimunud omaniku süüta (AÕS § 335 lg 3 esimene lause.).

Kodulaenuga soetanud koduomanike südamerahu huvides sätestab seadus, et hüpoteegipidaja (kodulaenu puhul üldjuhul krediidiasutus) ei või nõuda lisatagatist ega väärtuse vahet hüvitava võla osalist tasumist, kui kinnisasja, millel asub füüsilise isiku põhiline eluase, väärtus on vähenenud kinnisasjade turuolukorra muutumise tõttu (AÕS § 335 lg 3 II lause). Tegu on maailma raputanud 2008.a finantskriisi mõjutustel sisse viidud regulatsiooniga (jõustunud 05.04.2011), mis kaitseb koduomanikke väljaspool nende kontrolli olevate ootamatu ja erakorralise kinnisvaraturu hinnalanguse korral. Ilmselt võib leida lisatagatise andmiseks kohustavaid tingimusi laenulepingutest, mis on sõlmitud enne viidatud muudatuse sisseviimist.

Kokkuvõtvalt on ühepoolsete tagatiste nõudmine üks paljudest võlausaldajale kaitset pakkuvatest abinõudest. Sõltuvalt asjaoludest võib mõni muu abinõu osutuda oluliselt mõjusamaks, säästlikumaks ja kiiremaks lahenduseks kui esmakorras kohtuliku tagatisnõude maksmapanek. Ennekõike tasub sellise nõude saamisel tuvastada selle esitamist õigustavate eelduste täidetavus ja nõude maksmapanekut välistavad võimalikud vastuväited. Identselt tuleks toimida ka enne sellise nõude esitamist, et veenduda perspektiivis, hinnata riske ja ennustada võimalikku resultaati.