Perekonnaseaduse § 96 sätestab, et ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased ehk lapsele vanemad ja vanavanemad.
Perekonnaseaduse § 105 lg 1 sätestab ülalpidamiskohustuslaste järjekorra ning alaneja sugulane annab ülalpidamist enne ülenejat sugulast. Seaduse keeruline tekst tähendab lihtsalt öeldes seda, et kõigepealt on kohustatud last ülal pidama tema vanemad ning kui vanemaid ei ole või nad ei ole võimelised lapsele ülalpidamist andma, siis on lapse ülalpidamiseks kohustatud lapse vanavanemad.
Ülaltoodust võib kergesti teha valejärelduse, et ülalpidamist vajav isik võib valida, kas minna nõudega kohtusse vanema või vanavanema vastu. Nii see siiski ei ole ja perekonnaseadus seab vanavanema vastu kohtusse minekule teatud eeldused.
Segadust on tekitanud perekonnaseaduse § 102 lg 2 ja § 106 lg 1 koosmõju, millest tehti vale järeldus, et kuna vanem lapse ülalpidamiskohustusest ei vabane, siis ei saa seda nõuet vanavanemate vastu esitada.
Perekonnaseaduse mõtet on selgitanud Riigikohus, mille kohaselt võib laps pöörduda elatise nõudega vanavanemate vastu juhul kui vanema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada.
Eelkõige tekib vanavanemal kohustus lapselast ülal pidada juhul kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu ei saa tema vastu nõudega kohtusse pöörduda ning juhul kui vanema vastu on kohtusse pöördutud, on olemas kohtulahend, millega on vanemalt elatis välja mõistetud, kuid täitemenetluses ei ole olnud võimalik seda kohtuotsust täita.
Praktikas on harvaesinevad need juhtumid, kus vanema viibimiskoht ei ole teada ja tema vastu ei saa kohtusse pöörduda, aga väga levinud on olukord, kus kohtuotsusega vanemalt välja mõistetud elatist ei saa kohtutäituri abil täita, sest kohustatud vanemal puudub ametlik sissetulek ja vara. Sellises olukorras saab laps pöörduda nõudega vanavanemate vastu kohtusse. Selguse mõttes on vaja täpsustada, et kohustatud on ainult selle vanema, kes ei täida oma ülalpidamiskohustust vanemad, mitte teise vanema omad.
Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et vanavanemal tekib lapselapsele antud elatise osas nõudeõigus oma lapse vastu. Seega kui näiteks isa ei andnud elatist ja selle tasusid isa vanemad, siis neil tekib antud elatise summas nõudeõigus oma poja vastu.
Kokkuvõttes:
- Esmajärjekorras tuleb elatist nõuda lapse vanemalt.
- Kui lapse vanema viibimiskoht ei ole teada või täitemenetlus ei anna tulemust, siis saab laps pöörduda kohtusse vanavanemate vastu.
