15. märtsil 2012. a tegi riigikohtu halduskolleegium otsusse asjas 3-3-1-89-11, mis puudutab sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust liisingvara soetamiselt kapitalirendi lepingu alusel uue liisinguvõtja poolt. Tegemist oli järjekordse lahendiga teemal, kuidas on õige kohaldada käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 2 punkti 1. Vaidlus lõppes maksumaksjale soodsalt.
Kohtuvaidluse asjaolude kohaselt lõpetas Swedbank Liisng AS veokita ja haagiste kapitalirendi lepingu ühe ettevõttega ja sõlmis uue lepingu samade varade liisimiseks teise ettevõttega.
Maksuhaldur leidis, et liisingfirma kaudu on toimunud rahvusvaheliste kaubavedude üksuse varjatud üleminek ühelt liisinguvõtjalt teisele. Liisinguvõtjad oleksid pidanud teavitama liisingfirmat ettevõtte osa üleminekust, et see oleks saanud kohaldada KMS § 4 lg 2 punkti 1.
Selle sätte järgi käivet ei teki, kui toimub ettevõtte või selle osa üleandmine võlaõigusseaduse tähenduses – seega ei tekkinud ka käibemaksukohustust ja uuel liisinguvõtjal puudus alus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks soetamistehingult.
Kohus maksuhalduri seisukohta ei toetanud ja leidis, et uuel liisinguvõtjal oli õigus liisinguvara soetamiselt sisendkäibemaks maha arvata. Kohus ei võtnud küll selget seisukohta, kas antud juhul toimus ettevõtte osa üleminek, kuid märkis, et isegi kui varade ja õiguste kogum kujutab endast ettevõtte või selle osa üleminekut, maksustatakse selle raames liisingufirma kaudu toimunud tehingud üldises korras.
Seetõttu liisingfirmal tekkis uuelt võõrandmistehingult kohustus tasuda käibemaksu (uuele tehingule eelnes vana liisingutehingu tagasitäitmine) ja liisingvara soetajal omakorda õigus sisendkäibemaks maha arvata.
Kohus selgitas, et KMS § 4 lg 2 punkti 1 kui erandit käibemaksuga maksustamise üldreeglist (käivet ei teki) saab rakendada juhul, kui ettevõtte üleandja annab ettevõtte või selle osa üle vahetult omandajale. Kui tehingusse on kaasatud aga kolmas isik, näiteks liisingfirma, siis on võimalik KMS § 4 lg 2 punkti 1 rakendada ka juhul, kui tehing klassifitseeritakse maksukorralduse seaduse mõistes kas näilikuks tehinguks, millega püütakse varjata muud tehingut või maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehinguks.
Kuna Põhja maksu- ja tollikeskus ei määratlenud tehinguid selgesõnaliselt näilike tehingutena ja ei näinud ka majanduslikku sisu teistsugusena, siis oli loogiline, et nende kassatsioonikaebus jäi rahuldamata.
Kui kohus oleks siiski nõustunud maksuhalduri tõlgendusega, siis oleks uuel liisinguvõtjal tekkinud käibemaksukulu, sest ta oleks pidanud tasuma maksuotsusega määratud käibemaksu. Küsimus, kas liisingfirma oleks nõus hüvitama uuele liisinguvõtjale selle kulu, jääb vastuseta. Tõenäoliselt mitte, kui arvestada, et liisingfirma oleks mõlema teostatud tehingu ümberklassifitseerimise tulemusena pidanud tegema oma käibedeklaratsioonis korrigeerimisi mõlemas suunas.
Tutvuge ka riigikohtu halduskolleegiumi otsusega nr 3-3-1-89-11
