Digiäri maksustamisel on tüliõunaks kujunenud maksustamisõiguste õiglane jaotus riikide vahel. Eelkõige ei peeta õiglaseks seda, et interneti kaudu väga paljude riikide turgudel tegutsevad ettevõtted maksavad makse üksnes neis riikides, kus neil on olemas püsiv tegevuskoht (peakorter või filiaal).
Rahvusvaheline maksukoostöö on IMFi ja OECD hinnangul olnud viimastel aastatel väga hea. OECD ja G20 riikide ühise algatusega BEPS (Base Erosion and Profit Shifting), mis võitleb maksudest hoidumisega, on liitunud üle 125 riigi ja mitmed BEPS meetmed on leidnud tee Euroopa Liidu maksude vältimise vastasesse direktiivi (ATAD – Anti-Tax Avoidance Directive). OECD maksupoliitika keskuse juhi Pascal Saint-Amansi sõnul on läbi saanud aeg, kus rahvusvaheliselt tegutsevad ettevõtted said oma kasumi seaduslikult maksuparadiisidesse kantida.
Nüüd, mil maksudebattide keskmesse on tõusnud digiäri õiglane maksustamine, ei ole riikide vahel enam harmoonilist üksteisemõistmist. Ootamata ära rahvusvahelisi norme, on mitmed riigid kehtestanud või kehtestamas oma regulatsioone, näiteks kehtib Prantsusmaal käesoleva aasta algusest online-reklaamide ja kasutajaandmete müügi maks. Ühendkuningriigis hakkab 2020. aastal vähemalt 500 miljoni eurose aastakäibega ettevõtete digitaalselt teenitud tuludele kehtima kaheprotsendine maks. Sealjuures on tähelepanuväärne, et need sammud on astutud olukorras, kus Euroopa Parlamendi menetluses on üleeuroopalise digimaksu eelnõu, mis soovib maksustada suurte digiplatvormide Euroopas teenitud tulusid.
IMF hoiatab, et erinäolised ühepoolsed sammud suurendavad maksusegadust ja võivad koosmõjus tekitada uusi maksudest hoidumise võimalusi. IMFi analüüs Corporate Taxation in the Global Economy käsitleb eri alternatiive, kuidas digimajandust arvestav maksustamine võiks olla rahvusvaheliselt ühtselt korraldatud.
IMF leiab, et spetsiaalse maksu kehtestamine just digitehnoloogilistele ettevõtetele pole õige tee. Mistahes definitsioon võib osa digiettevõtteid siiski välja jätta ja veel olulisem on see, et paljud nn tavaettevõtted on üha rohkem esindatud ka digiäris, näiteks tarbijaandmeid kogumas ja analüüsimas.
Liikumisel sellise maksukorralduse poole, kus oma õiglase osa maksutuludest saaksid mitte üksnes asukohariigid, vaid ka niinimetatud tururiigid (kus teenuseid tarbitakse), on üheks keskseks mõisteks kujunemas jääkkasum (residual profit). See on tulu, mis ületab konkreetse sektori või majandustegevuse puhul standardit ehk tavapärast kasumit. Vastavad kalkulatsioonid on valdkonnaspetsiifilised, aga riikide maksuametid teevad neid igapäevaselt.
IMF toob välja, et erinevalt praegusest võiks just jääkkasumilt saadav maks minna tururiikidele, mitte nii nagu nüüd, kus selle saab endale riik, kus asub ettevõtte peakorter.
Kuidas aga jääkkasumit tururiikide vahel jagada? Variante on mitmeid. Kõige loogilisem oleks jagada seda vastavalt sellele, millise osa üks või teine turg ettevõtte käibes moodustab. Kuid siin tekib probleem teenustega, mis on kasutajatele tasuta, samas kui teenusetarbimine loob ettevõtte jaoks väärtust muul moel – võimaldades müüa reklaami või tarbijaandmetest saadud infot. Sel juhul soovitatakse kasutada konkreetsel turul mõnd teenuse tarbimise aktiivsuse näitajat, milleks võib olla näiteks teenusekasutajate arv või kuvatud reklaamide maht. Veel üks võimalus on jääkkasumi jaotamise alusena kasutada konkreetsele turule suunatud kaubamärkide ja brändide väärtust.
Nii IMF kui ka OECD on lootusrikkad. Kuna avalikkuse surve on suur ja ümberjagamisele läheks üksnes (väiksem) osa ettevõtete kasumist, on tõenäoline leida selle teemaga edasi minekuks piisavat riikidevahelist koostööd.
