Riigikohus kordas jaanuari keskel kohtuasjas nr 3-2-1-132-09 enda varasemat seisukohta, et viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamine viiviseta võib olla asjaoluks, mis võib tuua kaasa viivisenõude esitamise õiguse lõppemise kuna hiljem sellise nõude esitamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega.

Samamoodi on viivisenõude kajastamine oluline arvetel ehk kui olete märkinud arvel viivisenõude puudumist, on see jälle üks argument, mis võib tuua kaasa viivisenõudest ilmajäämise.

Samuti on oluline kuidas tasumist kajastatakse. Vaatamata sellele, et pooled on lepingus kokku leppinud, et tasumine loetakse esmalt nt viivisekohustuse katteks ning vaatamata seaduse regulatsioonile puhuks kui võlgnik kohustuse täitmisel ei määra, millise kohustuse ta täidab, loetakse põhivõla esimesena tasumise aktsepteerimise korral võlausaldaja vaikimist poolte siduvaks praktikaks.

Näiteks kui arvad, et võlgnik peab Sulle maksma varasema arve maksmisega viivitamise pärast viiviseid, kuid esitad talle uue arve, millel varasemaid viiviseid ei kajastata ning võlgnik tasub üksnes uuel arvel kajastuva summa, pead ise sekkuma ja juhtima võlgniku tähelepanu asjaolule, et lugesid tema maksest kaetuks varasemad viivised ja viimasest arvest on osa seetõttu veel tasumata. Lihtsalt võlgniku poolse uue arve tasumise aktsepteerimine võib muuta varasema arve alusel arvestatud viiviste hilisema sissenõudmise võimatuks.