Koht nr 3 (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-3/293/04). Aktsiate optsioonide pakkumine on tõhus vahend töötajate motiveerimiseks. Aga iga ettevõtja peaks enne optsiooniprogrammi rakendamist hoolikalt uurima, missuguseid maksualaseid tagajärgi see kaasa toob. Eesti maksuseadused ei reguleeri sellist maksustamist üheselt, nii et polegi päris selge, kas, millal ja mis ulatuses see käima peaks. Kommenteerib Rolan Jankelevitsh.
Töötajate optsioonide maksustamise valdkonnas lõi pretsedendi Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Kaubamaja maksuvaidluses. Asi sai alguse 2003. aastal, kui maksuamet, olles analüüsinud maksumaksja optsiooniprogrammi, asus seisukohale, et 2000. ja 2001. aasta optsioonide puhul on tegemist erisoodustusega, sest töötajad said aktsiaid soetada soodsama hinnaga, kui oli nende tehingute turuhind.
Kohus keskendus suuresti optsiooni maksustamise hetkele, leides, et erisoodustuse maksustamine toimub hetkel, kui töötaja omandab rahaliselt hinnatava hüve. Millal saab aga väita, et töötaja on rahaliselt hinnatava hüve omandanud? Kohus asus seisukohale, et optsiooni väljaandmine iseenesest ei ole veel rahaliselt hinnatav hüve, kui optsioonid ei ole sel ajal võõrandatavad; kui optsiooni õigustatud isikutel ei ole õigust otsustada selle üle, kas optsioon tegelikkuses realiseerub või mitte, ning kui töösuhte katkestamisel kaotavad töötajad optsiooni realiseerimise õiguse.
Sellise optsiooni maksustamise hetkeks on seega alusvara ehk aktsiate müük õigustatud isikule. Ehk teisisõnu: kui optsioonile kui tuletisväärtpaberile ei ole võimalik määrata turuhinda (optsioon on tingimuslik, ei ole kaubeldav jne), siis on tegemist üksnes kokkuleppega erisoodustuse andmise kohta, erisoodustus ise antakse üle optsiooni realiseerimisel. Kui aga turuhind on määratav, siis kujutab optsioon endast erisoodustust juba selle väljaandmise hetkel.
Riigikohus nõustus sellise käsitlusega teises optsioonide-teemalises lahendis, Ühispanga kaasuses.
Kohus puudutas Tallinna Kaubamaja vaidluses põgusalt ka optsiooni kui erisoodustuse hinna määramise küsimust. Leiti, et erisoodustuse maksustatava hinna määramiseks tuleb lähtuda optsiooni alusvaraks olevate aktsiate turuhinnast. See tähendab, et kui erisoodustuse maksustamise hetkeks on optsiooni väljaandmine, siis erisoodustuse hinnaks on optsiooni turuväärtuse ja töötaja tehtud sissemakse vahe.
Optsiooni turuväärtuse määramiseks kasutatakse keerukaid majandus-matemaatilisi valemeid, eelkõige Black-Scholes’i mudelit. Juhul kui erisoodustuse maksustamise hetkeks on optsiooni realiseerimine, siis on erisoodustuse maksustatav väärtus töötaja poolt omandatud aktsiate turuväärtuse ja töötaja poolt makstud hinna vahe.
Vahemärkusena mainin, et kui töötaja müüb optsiooni realiseerimisel saadud aktsiad hiljem edasi, siis ei tohiks topeltmaksustamist esineda, kuna aktsiate soetusmaksumus suureneb töötaja jaoks erisoodustusena maksustatud hinna võrra. Seega, kui töötaja on aktsiad omandanud alla turuhinna ning nende soetusmaksumuse ja turuhinna vahe sai maksustatud erisoodustusena, siis loetakse aktsiate hilisemal müügil nende soetusmaksumuseks töötaja poolt aktsiate eest makstud hinna ja erisoodustusena maksustatud väärtuse summa.
Lisaks käsitles kohus ka pärast töösuhte lõppemist antavaid soodustusi. Kohus leidis, et erisoodustusena võib maksustada ka pärast töösuhte lõppemist antud soodustust, kuna maksustamise seisukohalt on oluline, et soodustus oleks seotud töösuhtega. Selle kontrollimiseks tuleb hinnata, kas töötajal oleks jäänud hüve saamata, kui ta ei oleks olnud selle tööandjaga töösuhtes.
Kohus järeldas, et kui töölt lahkunud isik jääb aktsiaoptsiooni õigustatud isikute nimekirja ja saavad soodustuse eelnevast töösuhtest lähtuvalt, siis on hüve, mille on neile maksnud endine tööandja, samuti tulu- ja sotsiaalmaksuga maksustatav erisoodustus.
Ehkki kohus üritas seoses selle lahendiga vastata paljudele töötajate optsioonidega seotud võtmeküsimustele, on mõned keskse tähendusega probleemid ikkagi veel üheselt reguleerimata. Näiteks võib tuua küsimuse, kas potentsiaalne maksukohustus ähvardab tööandja asemel tööandja aktsionäre, kelle osalus optsioonide realiseerimisel väheneb.
Kohtuotsus andis tõuke elavale arutelule selle üle, kas töötajate optsioonide maksustamine erisoodustusena on õigustatud või mitte. Kohtuotsuse järel on hakanud levima arusaam, et Eestis on tööjõu maksukoormus isegi Euroopa Liidu mõistes kõrge ja üks võimalus seda koormat kergendada on kaotada tulu- ja sotsiaalmaks oma töötajate optsioonidelt. Siiamaani kaasneb aga töötajate optsiooniprogrammidega üldjuhul üsna suur maksurisk.
Avaldatud: Director oktoober 2007
