Läbimõeldud optsiooniprogrammi ja optsioonilepingute koostamine on ettevõtja jaoks võtmetähtsusega element, et anda töötajatele optsioone ning hoida ära tulevikus võimalike ebaselguste või vaidluste tekkimine. Optsioonilepingu konkreetsed tingimused sõltuvad ühingu vajadusest, siis erinevad tingimused juhtumipõhiselt, kuid on välja kujunenud parimad praktikad, millest saab alati lähtuda.

Miks anda optsioone?

Edukas ettevõtja teab, et ühingu majandusnäitajate ja sisekliima parandamiseks on töötajate motiveerimine olulise tähtsusega. Üks töötajate motiveerimise mooduseid on nende kaasamine ühingu osanike ringi neile osalusoptsioonide (employee stock options) andmisega. Optsioon annab optsioonilepingu alusel töötajale õiguse, kuid mitte kohustuse, saada kokkulepitud tingimustel tulevikus mingisugune hüve. Selliseks hüveks on reeglina osalus ühingus või rahasumma. Ettevõtja jaoks on optsioon kasulik ka selleks, et kui töötajad on motiveeritud optsiooni välja teenimiseks jätkama tööandja juures töötamist, vähendab see tööjõuvoolavust.

Optsioonilepingu aluseks olev optsiooniprogramm

Optsiooniprogramm on ühingu sisemine kokkulepe, mis määratleb optsioonide andmise põhimõtted. Optsiooniprogrammi loomine ei ole optsioonide andmisel küll kohustuslik, aga see aitab luua raamistiku, mille alusel ühing töötajatele edaspidi optsioone annab. Optsiooniprogrammi põhiolemus on kokku lepitud ühingu asutajate vahelises asutamislepingus (founders’ agreement) või osanike vahelises osanike lepingus (shareholders’ agreement), milles on toodud optsioonifond (option pool) ehk maksimaalne kogus optsioonide alusvara (osakapitali suurus), mida ühing võib töötajatele anda. Optsioonifond määratakse tüüpiliselt absoluutväärtusena (nt kuni 1000 eurot osakapitalist).