Aprilli keskpaigas toimunud raamatupidajate konverentsil “Kevadmissioon 2018” oli teiste hulgas kuulajate ees ka Grant Thornton Baltic OÜ juhtiv partner Matti Nõmmiste, kes kõneles laenukasutuskuludest, nende kapitaliseerimisest ja sisemisest intressimäärast. Laenukulutusi käsitletakse juhenditest, mis räägivad varadest (RTJ 3, RTJ 4, RTJ 5, IAS 23), v.a need, mis puudutavad varade kajastamist õiglases väärtuses.

Laenukasutuse kulutused on intressikulud ja kõik muud kulutused, mis tehakse eesmärgil, et kaasata ettevõttesse võõrkapitali. Lihtsamalt väljendatuna on need laenukasutuse kulutused, mida ettevõte peab tegema, et kaasata oma tegevusse välisvahendeid, märkis ettekandja. Laenukasutuse kulud võiva olla intressikulu, lepingutasu (ei pruugi laenu enda ja intressi suhtes olla marginaalne), võlakirjade emiteerimise tasu jms.

Laenukulutusi võib kapitaliseerida selliste varade puhul, mida valmistatakse pikema perioodi (pikemaks perioodiks loetakse ühte aastat) jooksul ja seda protsessi rahastatakse võõrkapitaliga (laen, võlakirjad jms).

Laenukulutusi ei saa kapitaliseerida, kui varade tekitamise või ehitamise periood on lühike (lühem kui üks aasta) või kui varad soetatakse juba sellises vormis, et neid on võimalik ettenähtud eesmärgil kasutada (nt ostetakse laenuga hoone ja laenulepingus on kirjas ka intress, siis seda intressi ei saa kapitaliseerida).

Laenukasutuse kulusid ei saa kapitaliseerida, kui vara hinnatakse õiglases väärtuses (nt bioloogilised varad kinnisvarainvesteeringud). Nende kulutuste kapitaliseerimine ei ole kohustus vaid võimalus. Kulude kapitaliseerimise puhul tasub hinnata, kas laenukulutus on oluline või kas see võiks halvendada ettevõtte seisu, märkis Matti Nõmmiste oma ettekande käigus.

Kapitaliseeritakse otseselt objekti ehitamiseks võetud laenukulusid, mis kajastatakse osana varaobjekti soetusmaksumusest, konkreetse objekti tegemiseks võetud laenu puhul. Muid laenukasutuse kulutusi kajastatakse kuluna perioodil, mil need tekivad.

Varaobjekti laenukasutuse kulutuste kapitaliseerimist alustatakse kuupäeval, mil esmakordselt on täidetud kõik järgmised tingimused:

• ettevõttel esineb varaobjektiga seotud väljaminekuid (alustab vara tootmist, ehitamist);
• ettevõttel esineb laenukasutuse kulutusi;
• ettevõte võtab ette tegevusi, mis on vajalikud vara otstarbekohasesse kasutus- või müügivalmidusse viimiseks.

Teatud tingimustel tuleb laenukulutuste kapitaliseerimise peatada, nt kui varaobjekti ehitamist, valmistamist ei toimu. Sel perioodil tekkivaid laenukulusid loetakse osaliselt valmis vara hoidmise kuludeks ja neid ei kapitaliseerita.

Teatud tingimustel ei pea laenukulutusi kajastama kasumiaruandes. Näiteks ehitatakse üle Emajõe silda, mille ehitus toimub pikema perioodi jooksul. Kevadel on üleujutus ja ehitustegevus peatatakse suurveeajaks. Seda loetakse perioodiks, mille puhul ei ole kohustust lõpetada intresside kapitaliseerimine, vaid seda võib jätkata. Kui nüüd kõik objektiivsed asjaolud, mis tegevust takistasid, on ära langenud, siis jätkatakse tavapärase ehitustegevusega. Oluline on hinnata objektiivseid tingimusi, mis takistavad varaobjekti valmistamist, tõi ettekandja välja.

Kui kogu vara on kasutus- või müügivalmis ja tegevused selleks on lõppenud, siis lõpetatakse ka laenukasutuse kulude kapitaliseerimine. Vara valmidusse viimine loetakse lõppenuks, kui varaobjekt on valmis, st vara füüsiline valmistamine on lõppenud, isegi kui mingid väiksed puudused on jäänud veel täita.

Varude puhul laenukasutuse kulusid ei kapitaliseerita. Üldjuhul laenukasutuse kulutusi varude soetusmaksumuse hulka ei arvestata, v.a kui on tegemist pikemaajaliste protsessidega, nt laevade ehitus.

Laenukasutuse kulutusi on lubatud soetusmaksumusele lisada, kui 

• varude valmistamine toimub pikema aja vältel,
• seda finantseeritakse võõrkapitaliga,
• kulutuste mõju varude soetusmaksumusele on oluline.

Sisemine intressimäär

Sisemine intressimäär on kohustise tänane bilansiline väärtus ehk tegelik intressimäär, millega finantsvarast või -kohustisest tulenevaid rahavoogusid diskonteerides on tulemuseks antud finantsvara või -kohustise hetke bilansiline maksumus.

Sisemise intressimäära arvutus hõlmab kõiki antud finantsvara või -kohustisega seoses makstavaid või saadavaid tehingukulutusi (nt lepingutasud), üle- ja alakursse, märkis ettekandja loengu raames.

Tehingukulutused on sellised kulud, mida muidu ei oleks finantsvara või -kohustise ostuks, emiteerimiseks või müügiks teinud.

Sisemine intressimäär ei pruugi olla number, mis on kirjas lepingus, see on intress, millega tuleviku rahavoogusid diskonteerides, saame vara tänase bilansilise väärtus, tõi ettekandja välja.

Laenude puhul mõjutavad sisemise intressimäära arvestust põhiliselt ainult tehinguga seotud kulutused. Kui need on suhteliselt ebaolulised, on laenu sisemine intressimäär lähedane tema nominaalsele intressimäärale ja sisemise intressimäära arvestust ei ole vaja teha. Kui tehingutasud on olulised või algselt saadud summa erineb tagasimaksmisele kuuluvast summast, tuleb arvutus sisemise intressimäära leidmiseks teha ka laenude puhul.

Võlakirjade puhul on tavaliselt tegemist mitme elemendiga ja tuleb vaadata, kas intressi numbrid võivad olla erinevad ning kas kanda need kohe kulusse või jagada lineaarselt perioodi peale või läbi sisemise intressimäära.