Läheneb aeg, kus äriühingud hakkavad koostama majandusaasta aruandeid. Paraku jääb vahest tunne, et aruande koostamine on väiksematele ettevõtetele pigem tüütu ja rahaliselt kulukas kohustus, kuna raamatupidajale on vaja maksta aruande koostamise eest täiendavat töötasu.
Teadaolevalt koosneb majandusaasta aruanne kahest peamisest osast: tegevusaruandest ning raamatupidamisaruandest. Viimase juurde kuulub hulk lisasid, mis kõik viitavad kas bilansile, kasumiaruandele või rahavoogude aruandele.
Majandusaasta aruandes peaks olema esitatud kõige olulisem informatsioon aruandva perioodi ning võrdlusandmete kohta. Kuid lisaks sellele on oluline, et aruanne ei kubiseks kirjavigadest, aegunud informatsioonist ning valedest viidetest olematutele lisadele. Näiteks on minu praktikas esinenud juhtumeid, kus bilansis kajastatud põhivara kirje lisa viitas hoopis finantskulude tabelile, põhivara sisuline lisa puudus aga aruandest üldse. Sagedamini tuleb ette, et aruande lisas toodud kommentaarid on kopeeritud mõnest varasema aasta aruandest, see info võib olla käesolevaks aastaks aga vananenud. Kelle huvi see siis ikkagi on, et aruanded oleks tõesed ning esinduslikud?
Raamatupidaja on tavaliselt see, kes paneb kokku raamatupidamisaruande ja kirjutab tabelite alla olulised kommentaarid. Tegevusaruanne on aga enamasti koostatud ettevõtte juhi poolt. Inimene, kes kokkupandud aruande aga üle vaataks, kas puudub või teeb seda see sama raamatupidaja, kes selle ise kokku on pannud ja nii jäävad paljud lohakusest ning tähelepanematusest sissetulnud vead parandamata.
Auditeeritud aruanded näevad tavaliselt paremad välja, kuna enne aruande esitamist välismaailmale on vähemalt kaks paari silmi aruande veel läbi lugenud ja sellised silmakargavad vead ära parandanud. Olen veendunud, et iga audiitor on tänulik saades kontrollimiseks korrektse, kirja- ja näpuvigadeta dokumendi.
Pühendumusega kokku pandud majandusaasta aruanne on ettevõtte esinduslik visiitkaart.