Mis on ebapiisav omakapital? Kas see on alati probleem? Kuidas seda probleemi lahendada? Kõikidele nendele küsimustele püüab käesolev artikkel üldisemat laadi vastused leida.
Ebapiisava omakapitali olemus
Negatiivne omakapital (ehk negatiivne netovara) tähendab seda, et majandusüksusel puuduvad vahendid kõikide kohustuste katmiseks (kohustused ületavad varasid). See omakorda seostub enamikule vajadusega kaasata täiendavat kapitali või asuda kaaluma pankrotiavalduse esitamist. Antud olukorda reguleerib äriseadustik (§ 176 ja § 301), mis sätestab kohustuse taastada ebapiisava omakapitali esinemisel netovara äriseadustikus toodud viisidel või äriühing lõpetada. Täpsemalt öeldes on tegemist ebapiisava netovaraga olukorras, kus see moodustab alla poole osa- või aktsiakapitalist või on väiksem minimaalsest lubatud osa- või aktsiakapitalist.
Omakapitali ehk netovara miinimumnõude kehtestamise põhieesmärk on võlausaldajate kaitse. On ilmne, et kui äriühingul ei ole piisavalt varasid kohustuste katmiseks, esineb risk, et võlausaldajad jäävad osaliselt või täielikult oma nõudesummadest ilma. Sellises situatsioonis ei riskiks majandusüksuse omanikud enam üksnes oma panustega, vaid tegutseksid võlausaldajate vara arvel.
Kas alati probleem?
Siiski ei tähenda omakapitali negatiivsus veel ilmtingimata majandusüksuse vähest jätkusuutlikkust ja/või ebapiisavat maksevõimet. Näiteks on üsna levinud olukord, kus negatiivne või ebapiisav omakapital kaasneb võõrkapitaliinstrumentide kaasamisega. Selle näiteks on olukord, kus omanikud finantseerivad majandusüksuse tegevust põhiosas intressikandvate võlakohustuste (ja mitte omakapitali instrumentide) abil.
Omanikule kui investorile on oluline eelkõige likviidsete vahendite olemasolu, mitte asjaolu, kas see kajastub majandusüksuses omakapitalina (nt aktsia- või osakapital) või võõrkapitalina (nt laenukohustus). Sama kehtib ka äriühingu maksevõime kohta – seni, kuni võlausaldajate kohustuste täitmiseks likviidseid vahendeid jätkub, ei teki isegi ebapiisava omakapitali korral kohustuste täitmisega probleeme.
Enamlevinud võimalused netovara taastamiseks
Netovara nõuetele vastavuse taastamiseks on põhimõtteliselt kolm järgnevalt kirjeldatud võimalust.
1. Suurendada varade väärtust (varade lisandumine või väärtuse kasvatamine ehk üleshindlus). Varade lisandumine tähendab rahalisi ja/või mitterahalisi sissemakseid osa- või aktsiakapitali. Varade üleshindlus seondub reeglina varade hindamismeetodi muutusega – näiteks minnakse soetusmaksumuse meetodilt üle õiglase väärtuse meetodile olukorras, kus varade turuhind on tõusnud.
Erisusena võib siinkohal nimetada ülekursi kasutamist, mis võimaldab teha sissemakseid selliselt, et osa- või aktsiakapital ei kasva sissemaksega samas mahus. Ülekurssi on alati otstarbekas kasutada, kuivõrd selliselt ei tõuse kohustus tagada poole osa- või aktsiakapitali olemasolu võrdeliselt sissemakstud summaga.
Paljudes riikides on netovara probleemi lahendamiseks kasutusele võetud nn miinimum omavahendite (st mitte omakapitali) nõue ning nn allutatud laene loetakse omavahendite osaks (sarnane Eestis krediidiasutuste puhul kasutatava süsteemiga). Allutatud laenu kasutamist netovara nõuete täitmiseks ei ole Eestis omakapitalinõuetega äriühingute puhul seni veel seadustatud.
2. Kohustuste vähendamine (konverteerimine seotud või vabaks omakapitaliks). Aktsia- või osakapitali suurendamine kohustuste arvel (nn aktsia- või osakapitali suurendamine nõuete tasaarvestamise teel) on näide, kuidas omakapitali ehk netovara seisu parandatakse kohustuste vähendamise teel.
Samasse kategooriasse kuulub ka nn kohustuste andeksandmine, mis eelmisest erineb omakapitali mõjutamisega aruandeperioodi kasumi kaudu (kasumiaruande). Siinkohal on oluline juhtida tähelepanu sellele, et omaniku poolt loobutud nõude summat ei käsitleta sissemaksena omakapitali, mida oleks võimalik edaspidi netovara piisavuse korral maksuvabalt välja maksta.
3. Täiendava reservkapitali loomine. Täiendava reservkapitali loomise võimalikkus ei ole seadustes ühemõtteliselt reguleeritud. Sellise reservi loomise võimalusele, näiteks osaühingute puhul, viitab äriseadustiku § 176 p 11, mille järgi netovara ebapiisavuse korral saavad osanikud võtta tarvitusele nn muud abinõud. Selleks abinõuks võibki seeläbi olla raamatupidamise seaduse lisas 1 toodud bilansi skeemi alusel muude reservide moodustamine.
Selleks et loodav täiendav reservkapital (muu reserv) vastaks omakapitali tunnustele peab äriseadustiku nõuetest lähtuvalt selle loomise ja kasutamise kord olema reguleeritud äriühingu põhikirjas. Samuti on oluline, et täiendavat reservkapitali moodustav/suurendav rahaline või mitterahaline sissemakse peab olema äriühingule üle antud ja sellelt ei tohi arvestada üleandja kasuks intresse. Taolise reservi puhul on põhimõtteliselt võimalik põhikirjas fikseerida, et netovara kasvamisel seaduses nõutava tasemeni võib sissemaksed teinud isikutele nende sissemaksed tagastada.
Eeltoodust ilmneb, et ebapiisava omakapitaliga äriühing võib erandlikel juhtudel (näiteks omanik finantseerib äriühingu tegevust laenudega) tegelikkuses muretult eksisteerida, ilma et võlausaldajate huvid saaksid kahjustatud. Mis puudutab lahendusi omakapitali seaduse nõuetele vastavuse taastamiseks, siis on viimasel ajal üha rohkem leidnud kasutamist täiendav reservkapital.
