Siirdehindade korrektne arvestamine ja turuväärtusele vastavuse põhjenduste dokumenteerimine on ettevõtja huvides, et vältida maksuriske. Dokumentatsiooni koostamisel tuleks arvestada nii õigusaktidest tulenevate nõuetega kui ka ettevõtja riskide ja vajadustega.

Siirdehinnad ehk hinnad, millega seotud isikud (näiteks ühte kontserni kuuluvad ettevõtted või ettevõtted, keda seob ühine majanduslik huvi) omavahel tehinguid teevad, peavad nii Eesti kui ka teiste arenenud maksujurisdiktsioonide reeglite kohaselt olema tasustatud vastavalt turuväärtusele. Lihtsustatult öeldes tähendab antud reegel seda, et tehingu hinnad peaksid olema samasugused nagu siis, kui hinnas lepiksid kokku sõltumatud isikud kõiki tehingu asjaolusid arvestades.

Kui see nii ei ole, maksustatakse erinevus turuväärtusest (ehk summa, mille maksumaksja oleks tuluna saanud, või summa, mille maksumaksja oleks kuluna kandmata jätnud) tulumaksuga. Turuväärtusele vastavuse nõude mõtteks on, et seotud ettevõtjate vahel ei toimuks kasumi varjatud ümberjaotamisi ja riik ei jääks ilma oma maksubaasist.

Mida mõistetakse siirdehindade dokumentatsiooni all?

Turuväärtusele vastavuse hindamine ei ole alati lihtne ülesanne, kuivõrd seotud isikute vahelisi tehinguid tuleb analüüsida nende majanduslikus kontekstis ja võrdlemisel mitteseotud isikute vaheliste tehingutega arvesse võtta kõiki tehingu hinda mõjutavaid tegureid. Näiteks tuleb arvesse võtta:

• tehingu objekt,
• tehingu raames täidetud ülesanded,
• võetud riskid,
• kasutatud ressursid,
• tehingu tingimused,
• osapoolte äristrateegiad.

Selle töö hõlbustamiseks ning puuduliku üldpildi pinnalt järelduste tegemise vältimiseks (eriti kui tegemist on suurte rahvusvaheliste kontsernidega) nõuavad arenenud riikide maksureeglid tihti suurematelt ettevõtjatelt nende äritegevust, organisatsiooni struktuuri ja seotud isikutega tehtud tehingute asjaolusid kirjeldava ning tehingute hindasid põhjendava dokumendi ehk nn siirdehindade dokumentatsiooni koostamist.

Isikud, kes on kohustatud dokumentatsiooni omama ning dokumentatsiooni eeldatav sisu ja maht võib riigiti oluliselt varieeruda. Positiivne on aga see, et rahvusvahelisel tasandil on OECD eestvedamisel nii turuväärtusele vastavuse hindamise metoodika kui ka dokumenteerimise nõuete osas toimumas regulatsioonide pidev ühtlustumine.

Millised on dokumenteerimise nõuded Eestis?

Eestis on siirdehindade dokumenteerimise sisulised nõuded sätestatud rahandusministri 2006. aasta määrusega nr 53 “Seotud isikute vahel tehtud tehingute väärtuse määramise meetodid” § 18.

Oluline on rõhutada, et kuigi reeglina nõutakse Eestis siirdehindade dokumenteerimisel lähtumist üldistest majandustehingute dokumenteerimise nõuetest ja põhjaliku, ettekirjutatud sisuliste nõuetega dokumenteerimise kohustus langeb Eestis enamasti suurtele kontsernidele – st isikutele, kellel koos seotud isikutega majandusaasta käive on vähemalt 50 miljoni eurot, töötajaid kokku 250 või rohkem või bilansimaht 43 miljonit eurot või rohkem –, peavad kõigi ettevõtjate tehingud seotud isikutega olema tehtud turuväärtuses ning ettevõtjad peavad olema võimelised neid maksuhaldurile vajadusel tõendama lähtudes rahandusministri määruses nr 53 toodud põhimõtetest.

Teisisõnu, kuigi ettevõtjal ei pruugi olla Eesti õigusaktidest tulenevat kohustust omada põhjalikku siirdehindade dokumentatsiooni, on maksuhalduril õigus alati nõuda temalt täiendavate andmete ja selgituste esitamist seotud isikutega tehtud tehingute kohta (maksumaksja kaasaaitamiskohustus maksumenetluses). Juba eelnevalt väljatöötatud kindel siirdehindade alane strateegia ja selle turuväärtusele vastavuse täpne põhistamine dokumentatsiooni vormis on seega alati maksumaksja enda huvides, et veenda maksuhaldurit siirdehindade korrektsuses ja maandada ühte konkreetset tüüpi äririski.

Tegutsedes piiriüleselt ka teistes maksujurisdiktsioonides, tasub kindlasti teadlik olla kohalikest nõuetest siirdehindade küsimustes, sh dokumenteerimise nõuetes.

Riskide ja vajaduste kaalumine

Kuigi siirdehindade dokumenteerimine võib tunduda vaevalise ja kuluka ettevõtmisena (eriti kui detailse dokumentatsiooni koostamise kohustust otseselt ei ole), mille tulemusest on vahetult raske kasu lõigata, siis vaadata tuleks ka mündi teist poolt. Teha mitte midagi või üksnes minimaalselt on küll algselt aja- ja rahakuluta, kuid kätkeb riske, mis pikemas perspektiivis maksuhalduri tähelepanu alla sattudes võivad siirdehindade korrigeerimiste ja sanktsioonide näol oluliselt kallimaks maksma minna.

Vajadus tugevalt argumenteeritud siirdehindade poliitika ja vastava dokumentatsiooni järele on korrelatsioonis seotud isikute vaheliste tehingute mahu, iseärasuste ja keerukuse astmega. Näiteks väiksemahulised ning lihtsa ja läbipaistva hinnastamispõhimõtetega tehingud, mille turuväärtust toetavad samasugused tehingud sõltumatute isikutega, ei eelda sellist analüüsi ja üksikasjalikku tähelepanu nagu seda nõuab näiteks kompleksset väärtusahelat läbivate ja intellektuaalse vara kasutamisega seotud kaupade hinnakujundus, kus turuväärtuse kindlaksmääramist mõjutavad mitmed tegurid.

Ka riikide maksuametite ressurss on piiratud ning selle kasutamine suunatud reeglina sinna, kus riigil on maksutulust ilmajäämise risk suur. Sealjuures on sellise riski esinemise indikaatoriteks enamasti näiteks seotud osapoolte suured tehingumahud, tehingute regulaarsus, pidev ettevõtte kahjumi raporteerimine või finantsnäitajate oluline erinevus võrreldavate ettevõtete või majandusharu keskmisega võrreldes.

Samuti teatud tüüpi tehingud (nt finantstehingud, maksed intellektuaalse omandi kasutamise eest, juhtimisteenused, ettevõtte võõrandamine, kulude jagamise kokkulepped), seotud osapoole asukoht madala maksumääraga jurisdiktsioonis, ettevõtte kõrge laenukoormus, aga ka maksumaksja puudulik siirdehindade dokumentatsioon ja koostöövalmidus, mis viitab läbimõeldud siirdehindade poliitika puudumisele organisatsioonis.

Praktiline lähenemine dokumenteerimiskohustusele

Märgata tuleks osata ka siirdehindade dokumenteerimise praktilisi aspekte. Nii võib ettevõtte väärtusahela lahtimõtestamine ning funktsionaal- ja riskipõhine analüüsimine aidata näiteks tuvastada ebaefektiivsusi, näha optimeerimisvõimalusi, märgata kõrvalekaldeid kehtestatud põhimõtetest või hoopis kaardistada ettevõtet ohustavaid äririske (sh maksuriske).

Eneseanalüüs ja kasumimarginaalide kõrvutamine teiste turuosaliste finantsnäitajatega on ettevõtjale ühtlasi väärtuslikuks informatsiooni allikas, mis aitab vastu võtta juhtimisotsuseid. Harvad pole ka juhud, kus siirdehindade teooria on tõhus abivahend, millele tugineda seotud isikutega peetavatel läbirääkimistel.

Siirdehindade dokumenteerimine kui osa üldisest riskijuhtimisest

Siirdehindade dokumenteerimine on õigupoolest vaid üks osa laiemast riskijuhtimise protsessist, millele eelneb asjakohaste riskide kaalumine ja praktiliste vajaduste ja võimaluste väljaselgitamine, kehtivate põhimõtete kontroll (vastavus ärimudelile ja turuväärtuse põhimõttele) ning maksuhalduri ees hästi kaitstava siirdehindadealase strateegia väljatöötamine ja rakendamine ettevõttes.

Dokumenteerimistoimingute järgselt on oluline aga aeg-ajalt väljatöötatud lähenemist ja nende paikapidavust kontrollida, riske uuesti üle hinnata ning vajalikud muudatused nii praktilisse ettevõtlusesse kui ka dokumentatsiooni sisse viia. Omal kohal on ka enese kursis hoidmine kehtivates regulatsioonides, sh dokumenteerimisnõuetes, toimuvate muudatustega.

Oskusliku lähenemise korral ei ole seega siirdehindade dokumentatsioon üksnes paber ettevõtja raamatupidamises, vaid oluline töövahend tema äritegevuse korraldamisel ja maksuriskide maandamisel.