Palgaarvestaja praktikas ei ole tavapäratu, et mõni ettevõtte töötaja viibib pikema perioodi jooksul töölt eemal, sealhulgas lausa enam kui 12 kuud. Enim levinud põhjuseks sellises olukorras on vanemapuhkus. Tööle naastes võib tekkida vajadus arvutada töötajale keskmise tasu alusel näiteks puhkusetasu, kui töötaja soovib töölepingust tuleneva õiguse alusel kasutamata põhipuhkust kasutada, või puhkusekompensatsiooni, kui töötaja on otsustanud hoopis kohe töökohta vahetada ja ettevõttest lahkuda. Sellisel juhul tuleb kontrollida, kas töötajale saab tagatud ka õiglane töötasu.

Kuidas leida keskmist tasu, kui töötaja eemalolek töölt on kestnud enam kui 12 kuud?

Et kiiresti muutuvas majanduskeskkonnas tagada töötajale, kes on üle 12 kuu töölt eemal viibinud, õiglane tasu, on määruses “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” § 2 lõikes 5 sätestatud töötasu indekseerimise nõue. Töötasu indekseerimine kohaldub kõigile, nii täistööajaga kui ka osalise tööajaga töötajatele. Küll aga indekseerimist ei rakendata sama määruse § 2 lõike 6 alusel, kui töötasu on kollektiivlepingus kokku lepitud või kui töölepinguga kokku lepitud töötasu on suurem kui statistikaameti poolt avaldatud viimase kvartali riigi keskmine brutokuupalk. Viimast silmas pidades võib juhtuda, et arvutamise vajaduse kuule vahetult eelneva kvartali töötasude info ei ole veel statistikaameti lehel avaldatud, mistõttu kasutatakse viimast kättesaadavat infot.

Kuidas leida indeks ning kuidas indekseerida töötasu?

Kalkulatsiooniks vajalik indeks ise leitakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasude alammäärade suhtena ehk keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuu töötasu alammäär jagatakse töö tegemisest keeldumise kuu (s.o. kuust, mil töötaja töölt puuduma hakkas) töötasu alammääraga (määruse § 2 lg 5).