Raamatupidamise Toimkond muutis mitmeid Raamatupidamise Toimkonna juhendeid. Juhendite muutmine tuleneb ühest küljest 10.12.2015 vastu võetud muudatustest raamatupidamise seaduses (RPS) ning teisest küljest kasutajatelt saadud tagasisidest.

Raamatupidamise Toimkond avaldas muudetud juhendite RTJ 1, 2, 5, 6, 11 ja 15 eelnõud kommenteerimiseks novembris 2015. Juhenditele saabunud kommentaarid olid enamasti täpsustava iseloomuga ning ei põhjustanud avaldatud eelnõude sisulist muutmist (küll aga muudeti mõningate juhendite jõustumistähtaegu).

Toimkond kaalus kõiki laekunud muudatusettepanekuid ning võttis paljusid neist arvesse lõplike juhendite sõnastuses. Lisaks avaldatud juhendite eelnõudele laekus muudatusettepanekuid ka juhendite RTJ 13 ja 14 muutmiseks – RTJ 13 puhul sõnastuse ühtlustamiseks äriseadustikuga ning RTJ 14 puhul juhendiga RTJ 12. Kuna tegemist ei olnud sisuliste muudatustega, siis kiitis toimkond heaks ka need muudatusettepanekud. 

Kõik uuest RPSist tulenevad muudatused jõustuvad 01.01.2016 ilma ennetähtaegse rakendamise võimaluseta (st samaaegselt uue RPSiga). Ülejäänud muudatused, mis on kas täpsustava iseloomuga või annavad arvestusmeetodi valikul võimalusi juurde (näiteks intresside kapitaliseerimise lubamine juhendis RTJ 5 või kapitaliosaluse meetodi lubamine juhendis RTJ 11) hakkavad kehtima juba 2015. aasta aruannetele.

Alljärgnevalt on toodud ülevaade põhilistest muudatustest. 

Põhilised muutunud raamatupidamise seadusest tulenevad muudatused 

Kehtivad 01.01.2016 ja hiljem algavate aruandeperioodide kohta, ilma ennetähtaegse rakendamise võimaluseta. 

Mõisted ja terminoloogia

• Juhendis RTJ 1 on muudetud mõistete “vara”, “kohustis” (varem “kohustus”), “tulu”, “kulu” ja “omakapital” definitsioone, viies need vastavusse muudetud RPSi sõnastusega. Definitsioonide sõnastuse muutmine ei oma sisulist mõju. Parema loetavuse huvides otsustas Toimkond mitte asendada läbivalt kõikides RTJides seni kasutusel olnud mõistet “kohustus” uues RPSis kasutatava mõistega “kohustis”, kuna praktikas kasutatakse enamasti mõistet “kohustus” ning see endiselt kasutusel ka paljudes teistes õigusaktides (sh Riigi raamatupidamise üldeeskirjas ja Finantsinspektsiooni regulatsioonides).
• Juhendites RTJ 1, 2, 11 ja 15 asendati mõiste “õige ja õiglane” läbivalt sõnadega “õiglane ülevaade” (ingl. k. fair presentation), nagu see on kasutusel ka SME IFRSis. Lähtudes uue RPSi sõnastusest selgitab RTJ 1.6, et õiglane ülevaade eeldab “asjakohast ja tõepärast” raamatupidamiskohustuslase suurusega proportsionaalses mahus informatsiooni esitamist. Muudatus ei oma sisulist mõju.
• Juhendis RTJ 2 asendatud mõiste “raha ekvivalendid” mõistega “rahalähendid”. Muudatus ei oma sisulist mõju.

RTJ 1 – muudatused paragrahvides 5-7A, mis tulenevad raamatupidamise seaduses sätestatud erinevatest nõuetest erineva suurusega ettevõtjatele. Paragrahv 7A sätestab, et vastavalt RPSile ei tohi mikroettevõtja lühendatud aastaaruannetes kasutada õiglase väärtuse meetodit varade ja kohustuste kajastamisel. Olukordades, kus RTJid lubavad või nõuavad õiglase väärtuse meetodi kasutamist (näiteks finantsvarade, kinnisvarainvesteeringute või bioloogilise vara puhul) peavad mikroettevõtjad, kes koostavad mikroettevõtja lühendatud aastaaruannet, kasutama soetusmaksumuse või korrigeeritud soetusmaksumuse meetodit. Mikroettevõtjad tohivad kasutada õiglase väärtuse meetodit, juhul, kui nad koostavad kas väikeettevõtja lühendatud aastaaruande või täismahus aastaaruande.  

RTJ 2 – juhend sätestab erinevad aastaaruande mahud sõltuvalt ettevõtte suurusest: 

• Täismahus aastaaruanne – koosneb bilansist, kasumiaruandest, rahavoogude aruandest, omakapitali muutuste aruandest ja RTJ 15.6-61 sätestatud lisadest. On kohustuslik keskmistele ja suurtele ettevõtjatele; vabatahtlikult võivad seda koostada väikesed ja mikroettevõtjad.
• Lühendatud väikeettevõtja aruanne – koosneb bilansist, kasumiaruandest ja RTJ 15.62 sätestatud lisadest. Võivad koostada väikesed ja mikroettevõtjad.
• Lühendatud mikroettevõtja aruanne – koosneb bilansist, kasumiaruandest ja RTJ 15.63 sätestatud lisadest. Võivad koostada mikroettevõtjad. Lisaks mõningad vähemolulised muudatused, mis tulenevad põhiliselt muutuvast RPSist (näiteks viide seadusest tulenevatele võimalustele koostada teatud juhtudel lühemaid või pikemaid bilansse; mõningad täpsustused või muudatused bilansi ja kasumiaruande kirjete osas). 

RTJ 15 – juhend sätestab lisades avalikustatava informatsiooni nõuded sõltuvalt ettevõtte suurusest:

• Täismahus aastaaruanne – kehtivad praktiliselt kõik senised nõuded koos üksikute täpsustuste ja täiendustega (RTJ 15.6-61).
• Lühendatud väikeettevõtja aruanne – lisades avalikustatava informatsiooni nõuded on sätestatud RTJ 15.62.
• Lühendatud mikroettevõtja aruanne – lisades avalikustatava informatsiooni nõuded on sätestatud RTJ 15.63.

Põhilised kasutajate tagasisidest tulenevad muudatused 

Kehtivad 01.01.2015 ja hiljem algavate aruandeperioodide kohta.  

RTJ 5 – lisatud on täiendav valikuvõimalus laenukasutuse kulutuste kajastamiseks (RTJ 5. 16A ja 16B), mis lubab (aga ei kohusta) kapitaliseerida intressi- ja muid laenukasutuse kulutusi põhivara soetusmaksumuses. Täiendava valiku andmist on põhjendatud RTJ 5.84. Laenukasutuse kulutuste kapitaliseerimine on nõutud “suures IFRSis”, kuid see pole lubatud SME IFRSis. Valikuvõimalus võimaldab ettevõtetel, mis kuuluvad IFRS aruandeid koostavasse kontserni, olla kooskõlas IFRS arvestuspõhimõtetega. Võrreldes avaldatud eelnõuga on täpsustatud mõningaid laenukulutuse kapitaliseerimise aspekte. Kuigi mõned kommentaatorid seda soovisid, ei täpsusta RTJ 5, kui pikk peaks olema vara valmistamise periood, et sellele võiks laenukasutuse kulutusi kapitaliseerida (seda ei ole täpsustatud ka IFRSis), vaid sätestab üldpõhimõtte, et laenukapitali kulutusi kapitaliseeritakse vaid juhul, kui nende mõju objekti soetusmaksumusele on oluline. Juhul, kui ettevõte otsustab lähtudes paragrahvidest 16A ja 16B laenukulutusi kapitaliseerida, võib ta seda teha kas tagasiulatuvalt (st korrigeerides võrdlusandmeid nii, nagu oleks ettevõtte arvestuspõhimõte alati olnud laenukulutuste kapitaliseerimine) või edasiulatuvalt (st alates selle aruandeperioodi algusest, millele neid paragrahve esmakordselt rakendatakse). 

RTJ 6 – muudetud on paragrahvi 23 tulenevalt muutunud IFRSist. Kinnisvarainvesteeringu õiglase väärtuse määramisel lähtutakse objekti võimalikust parimast kasutusviisist, võttes arvesse objektiga seotud juriidilisi (näiteks võimalus muuta detailplaneeringut), füüsilisi (näiteks võimalus teha juurdeehitusi) ja finantsilisi (näiteks võimalus kasutusviisi muutust finantseerida) piiranguid. Üldjuhul eeldatakse, et objekti olemasolev kasutusviis on selle parim kasutusviis, kui ei ole veenvaid argumente, et enamik turuosalisi kasutaksid objekti teisiti. On täpsustatud, et õiglase väärtuse määramisel võetakse arvesse kinnisvaraobjekti remondi ja hooldusega seotud rahavooge ning võimalikke kasutusviisi muutusega kaasnevaid rahavooge. 

RTJ 11 – muudetud on RTJ 11.64-65, mille tulemusena on lisatud võimalus kasutada kapitaliosaluse meetodit kõigis konsolideerimata aruannetes (seni oli see lubatud ainult juhul, kui ettevõte konsolideeritud aruannet ei koostatud, kuid ei olnud lubatud juhul, kui konsolideerimata aruanne koostati lisaks konsolideeritud aruandele). Kapitaliosaluse meetodi kasutamine konsolideerimata aruannetes on lubatud “suures IFRSis”, kuid see pole lubatud SME IFRSis. Valikuvõimalus võimaldaks ettevõtetel olla vajadusel kooskõlas IFRS arvestuspõhimõtetega. Ühtlasi on lisatud näide investeeringu kajastamise kohta kapitaliosaluse meetodil emaettevõtte konsolideerimata aruandes Lisasse 1 (Näide 1.1). Paragrahvidesse 59 ja 60 on lisatud selgitus, et kui ühineva (jaguneva) ettevõtte varade bilansiliste väärtuste ja emiteeritud aktsiakapitali vahel on erinevus, siis seda kajastatakse sobival omakapitali real. Paragrahvis 55 ja Lisas 2 on lisatud selgitus, et ühise kontrolli all tehtud äriühenduste puhul kajastatakse tekkinud vahet omakapitalis, kas kirjel “ülekurss” või mõnel muul põhjendatud kirjel. 

RTJ 13 – paragrahvi 8 sõnastus on viidud kooskõlla äriseadustikuga ning viide ühendatava ettevõtte “lõpparuandele” on asendatud viitega ühendatava ettevõtte “lõppbilansile”.  

RTJ 14 – paragrahvi 9 on lisatud täpsustus, et sihtasutused ja mittetulundusühingud peavad koostama täismahus aastaaruande (st neil ei ole lubatud koostada mikroettevõtja või väikeettevõtja lühendatud aastaaruannet). Paragrahvides 12-17 on asendatud sõnad “muutub sissenõutavaks” sõnadega “laekumine on praktiliselt kindel”, ühtlustades sõnastust juhendiga RTJ 12.