Järjejutu eelmises viiendas osas külastasin elus esimest korda Töötukassat, sain töötuna arvele võetud ning töötuskindlustushüvitise taotluse esitatud. Lisaks lugesin töökuulutuste stendilt järgmisel päeval maakonnakeskuses toimuvast ettevõtluskoolituse infopäevast ning kuulsin konsultandilt peatselt CV Keskuse andmebaasi lisatavast juhiabi otsingust.
Koolituste kohta üldiselt ütles Töötukassa konsultant, et neid on võimalik saada küll, aga vajadus peaks olema väga põhjendatud. Näiteks võiksin mingis valdkonnas koolituse taotlemisel ette näidata vähemalt kolm selle valdkonna tööpakkumist minule sobivas piirkonnas. Seega matsin heaga maha mõtte töötuse ajal niisama ajaviiteks midagi toredat õppida…
Stendil nähtud ettevõtluskoolituse infopäeva kohta sain konsultandilt teada, et see kestab paar tundi ning lõpus saavad kõik kohalolijad täita ankeedi, kus tutvustada ennast ja oma äriideed. Ankeetide alusel valitakse välja kümmekond osalejat tasuta ettevõtluskoolitusele, mille läbimisel saab taotleda Töötukassalt ettevõtluse alustamise toetust.
Tunnistasin, et olen mõelnud ka võimalusele oma oskusi ise ettevõtte kaudu müüa. Konsultant arvas, et kui mu plaan veel väga kindel ei ole, siis ehk ei tasu ikka seekord kandideerida, sest võib olla võtaksin siis koha ära mõnelt teiselt, kel plaanid selgemad ja vajadus kindlam. Samas võin soovi korral loomulikult infopäevale minna ja koolituskohale kandideerida.
Konsultant pakkus ka võimaluse panna infopäevale minek kirja minu parasjagu koostatavasse individuaalsesse tööotsimiskavasse, kuid sellisel juhul oleksin kindlasti kohustatud minema ning minemata jätmise korral mõjuvatest põhjustest aru andma. Jätsime seekord kirja panemata.
Tõsiasi, et keegi oli vastava infopäeva täiesti juhuslikult just minu töötuna arvele saamisele järgnevale päevale korraldanud, tundus siiski taas liiga imelise ajastusena, et seda sinnapaika jätta. Õhtul sai infopäevale mineku mõte kodus ka lastega läbi räägitud ning kõigile sobis, et emme teist päeva järjest pooleks päevaks ära kaob.
Järgmisel hommikul aga ilmnesid ühel lapsel mõningad haigusnähud. Ei midagi hullu, aga piisavad, et infopäevale sõidu mõte maha matta ning vaikselt Taevaisa tänada, et kirjalik minemiskohustus võtmata jäi. Nagu sarnastel puhkudel varemgi juhtunud, jäi peale minu sisemise loobumisotsuse tegemist haige laps kenasti magama ning ärkas paari tunni pärast hulga tervemana.
Taas kord imeliselt tervenenud lapse üle rõõmustades juhtusin kella vaatama ning avastasin, et sobiv buss on küll juba läinud, aga teoreetiliselt ma ju jõuaksin veel häälega maakonnakeskusesse infopäevale ka. Kiired läbirääkimised tervenenud lapse ja vanema vennaga ning juba ma olingi maanteel, käsi püsti.
Vastu kõiki ootusi võttis seekord auto peale saamine tohutult aega ning poole tunni möödudes mõistsin, et infopäeva alguseks kohale jõudmine ei ole enam väga realistlik. Otsustasin, et infopäevale võib ka hilineda, kuna oluliste ankeetide täitmine pidi ju alles lõpus olema. Samuti leppisin mõttega, et kui ikka peale ei saa, siis ju ma ei peagi sinna infopäevale minema ning võin rahus koju tagasi jalutada.
Ja nagu ikka – peatselt pärast mu sisemise loobumisvalmiduseni jõudmist peatuski minu juures üks hiiglasuur metsaveorekka. Leppisin mõttes tõsiasjaga, et niikuinii keerab see suur masin enne linna ära, minul tuleb paar kilomeetrit linna sisse jalutada ning seega veel paarkümmend minutit rohkem infopäevale hilineda.
Rekkajuht tundis sõbralikku huvi, kuhu ja mis asjus sõidan. Tunnistasin, et lähen selleks kellaks sinna üritusele, kuhu hilinemise mõttega olen juba leppinud. Juht arvas seepeale lahkelt, et ta võib ju ka teistpidi ümber linna sõita, mis minu jalutamismaad ja hilinemislisa vähemalt poole võrra vähendaks. Hakkasin tasapisi uskuma, et äkki ikka oligi ette nähtud, et ma sinna infopäevale saama pean.
Kokkuvõttes hilinesin infopäevale tubli veerandtunni ja keegi ei pahandanud. Suures ruumis oli mitukümmend kuulajat – ja tõesti mitu- mitte paarkümmend. Sain pool tundi koolituse tutvustust kuulata ning siis jagatigi laiali ankeedid, mille alusel lubati kümmekond koolitajat välja valida. Mõtlesin, et kui igale koolituskohale on neli-viis kandidaati, siis küllap neist parimad välja valitakse ning võin julgelt valijate hooleks usaldada otsuse, kas ettevõtluskoolitust on vaja eelkõige minul või kellelgi teisel.
Panin võimalikult siiralt ja ausalt kirja enda ettevõtlust toetavad ja takistavad omadused, planeeritava tegevusvaldkonna ja võimalikud kliendid. Tegin ka sisemise otsuse, et kui valituks osutun, siis tuleb koolitus tõesti tublilt läbi käia kõigist kaunitest suveilmadest hoolimata. Ja kui ei valita, siis saan jätkuvalt rõõmustada vaba suve üle.
Kolmapäeval oli Bioneeris ilmunud mu töötuse teemalise järjejutu esimene osa, neljapäeval võtsin end Töötukassas töötuna arvele ja juba reedel täitsin ankeedi ettevõtluskoolitusele saamiseks. Koolitusele saamisest lubati teada anda hiljemalt järgmiseks kolmapäevaks ning ainult neile, kes koolitusele saavad.
Nädalavahetusel puhkasin nagu tööinimesed kunagi ning esmaspäeval 13. mail vaatasin huvi pärast, kas leian CV Keskusest selle naabervalla juhiabi töökuulutuse, millest Töötukassa konsultant ka rääkinud oli. Leidsin, kandideerisin ning juba järgmisel päeval helistati ja kutsuti vestlusele. Mis edasi sai ja kas ma lõpuks ettevõtluse ja töökoha vahel valima pidin, sellest kirjutan järgmistes osades.
Rohked katsumused, millega neid on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ning nende põhjatu vaesus on kasvanud siira headuse rohkeks rikkuseks.
– 2. korintlastele 8:2 –
Loe järjejutu varasemaid osi siit..
