Töötukassa järjekordselt vastuvõtult lahkusin ennatliku optimismiga ravikindlustuse teemal ning infoga võimalusest peatselt ise kandideerida mind varem nõustanud konsultandi ametikohale. Järgmisel esmaspäeval, 2. septembril saatsin lapsed kooli ning asusin Töötukassa kodulehelt lubatud konsultandi konkursikuulutust otsima.

 

Proovisin niipidi ja naapidi, aga naabervalla Töötukassa esinduse töövahenduskonsultandi ametikoha pakkumist ei leidnud. Kuna eelmisel nädalal oli lubatud, et kuulutus läheb esmaspäeval üles, siis oletasin, et ehk ei ole veel jõutud ja tuleb hiljem proovida. Igaks juhuks proovisin otsida ka CV-Online portaalist maakonna  ja tööandja  järgi, kuid samuti edutult.

 

Vahepeal läks elu omasoodu edasi. Juhuslikult just minu sünnipäeval ilmus Bioneeris minu järjejutu 11. osa, kus uurisin töötuskindlustusstaaži ja töötuskindlustushüvitise maksmise perioodi arvutamist. Sellele jutuosale sain näoraamatus mõned südamlikud ja edasi kirjutama motiveerivad kommentaarid, kus tunnustati minu harukordset andekust sellise info kokku kogumisel ja mõistlikku keelde ümber panemisel.  

 

Tunnustusest tiivustatuna võtsin 10. septembril uuesti ette naabervalla töötuskonsultandi konkursi kuulutuse otsingud, mis jäid selgi korral tulemusteta. Nii jäigi mul sel hetkel teadmata, kas ei jõudnudki lubatud kuulutus netiavarustesse üles või varjas miskipärast mingi kõrgem jõud seda ainult minu silme eest.

 

Igal juhul otsustasin, et ju siis ei olnud mulle ette nähtud seekord sellele ametikohale kandideerida. Ja kristalselt aus olles – ega ma ju tegelikult väga täpselt teadnudki, kui hästi see töö mulle õigupoolest sobiks.

 

Endataoliste tööotsijate nõustamisega tegeleksin heameelega ja usun, et suudaksin neile ehk abikski olla, kuid samas olen aru saanud, et Töötukassa püsiklientuuri hulka kuulub ka hulgaliselt hoopis teistsuguse ettevalmistuse, motivatsiooni ja maneeridega inimesi… Niisiis, pigem ehk ei olnudki tarvis.

 

Veendudes, et üks turvalise palgatöö lootus taas luhtus, astusin järgmise olulise sammu iseseisva professionaalse tegevuse arendamisel ning tegin valmis ammu mõeldud näoraamatu lehekülje Elust maal, töötuna, et soovijaid selle kaudu järjejutu uute osade ilmumisest jooksvalt teavitada.

 

Nüüd ligi pool aastat hiljem on lehekülg kogunud ligi viiskümmend meelitajat ehk näoraamatu kasutajat, kellele lehekülg meeldib. Mingi üüratu arv see ilmselt ei ole, aga mulle meeldib. Vahva on ka see, et meelitajatest ligi kolmandik on neid, kes minu isiklikud näoraamatu-sõbrad ei ole. Seega on lehekülg täitnud oma eesmärgi jagada järjejutu järjepideva jälgimise võimalust ka näoraamatu kaudu ka väljapoole minu otsest tutvusringkonda.

 

Vahva kokkusattumusena jõudis minuga samal ajal ka Bioneeri toimetaja Katrin mõttele, et minu juba üle-kümne-osaliseks paisunud järjejutu osad võiks ühte kohta kokku linkida. Mõeldud-tehtud ning vaevalt mõned päevad pärast vastava näoraamatu lehekülje loomist tegi Katrin ka Bioneeri portaali järjejutu sisukorralehe ja lisas iga jutuosa lõppu lause "Järjejutu leiate kogu pikkuses rubriigist "Elust maal, töötuna"".

 

Läks veel nädalake ja jõudiski kätte kauaoodatud 17. september ehk see päev, kui hiljemalt lubati teatada prokuröri abi ametikoha konkursi kirjaliku eksami tulemused. Õhtul kella kuue ja seitsme vahel saabus prokuratuuri personalinõunikult taas pikk ja põhjalik e-kiri, kus alustuseks loetleti jälle kõik konkursiga täidetavad ametikohad ning kirjeldati protseduurireegleid.

 

Nagu juba varemgi oli öeldud, pidi suulisele eksamile saamiseks olema kirjaliku eksami mõlema ülesande keskmine hinne vähemalt viis ning kirjaliku eksami ümardamata keskmine hinne vähemalt 6. Nüüd anti mulle teada, et kirjalikul eksamil lahendatud kaasuste eest sain hinded 6,5 ja 9,5 palli ning kahe kaasuse keskmine hinne kokku oli 8.

 

Seega loeti eksami kirjalik osa sooritatuks ning prokuröride konkursikomisjon otsustas lubada mind järgmisse hindamisvooru, so suulisele eksamile. Pärast suulise eksami hindamisreeglite kirjeldust tuli see oluline info, et minule määratud suulise eksami aeg on 27. septembril ehk täpselt kümne päeva pärast algusega kell 12:30 ja kestusega umbes 15 minutit.

 

Suuline eksam toimus Riigiprokuratuuris Tallinnas Wismari tänaval ehk vanalinna külje all ja üldse mitte kaugel Balti jaamast. Seega erinevalt kirjaliku eksamiga kaasnenud tohutust logistikast  oli mul seekord täitsa võimalik suulisel eksamil lihtsalt rongiga edasi-tagasi ära käia.

 

Päris juhuslikult selline õnn mulle osaks ei saanud, vaid kirjaliku eksami lõpus olin personalinõunikult küsinud, millal ja kuidas suuline eksam täpsemalt on ja juhul kui ma suulisele eksamile saan, kas mul siis oleks võimalik saada minule ettenähtud 15 minutit kuhugi rongiaegade vahele jääva kolme-nelja tunni sisse. Nagu näha, õnnestuski.

 

Veel sain personalinõuniku e-kirjast teada, et vastavalt Prokuratuuriseaduse § 15¹ viiakse Riigiprokuratuuris läbi minu taustakontroll ning taustakontrolli tulemustega on mul võimalik tutvuda alates 1. oktoobrist Riigiprokuratuuris Tallinnas.

 

Kirja lõpus mainiti, et prokuröri abi kirjaliku eksami kaasuste lahendustega on mul võimalik tutvuda Prokuratuuri kodulehel ning paluti vastata lühidalt, kas olen teate kätte saanud ning tulemas eksamile.

 

Seedisin saadud teadet ja lugesin kaasuste õigeid lahendusi, mis tundusid minu arvukate käsikirjalehtedega võrreldes oluliselt lühemad ja konkreetsemad. Täpsemalt ei suutnud süveneda, mida oma lahendustes olin siis õigesti või valesti kirjutanud ja mille eest oma punktid saanud.

 

Siiani olin vist tegelikult pigem arvanud, et ega ma seda pikka ja keerulist konkurssi nagunii edukalt läbi ei tee. Nüüd hakkas esimest korda natuke tunduma, et võib-olla teengi ka järgmise eksami ära ja ehk saangi tööle ka. Pisut enne keskööd saatsin personalinõunikule vastuse, et olen teate kätte saanud ja tulen 27. septembril eksamile. Tänasin, et nõunik arvestas eksami aja määramisel minu rongiaegadega.

 

Kuidas mul suuliseks eksamiks valmistumine läks ja mis edasi sai, sellest kirjutan järgmistes osades.