Kui käibemaksukohustuslane tasub parkimise eest näiteks parkimismajas ning talle esitatakse selle eest arve (koos käibemaksuga), siis saab ta reeglina arvel toodud käibemaksu ka oma maksukohustusest maha arvata. Eelduseks on nagu ikka see, et teenus oleks ettevõtluses kasutatav (tekitaks maksustatavat väljundit, vt KMS § 29 lg 1).

Kui parkimise eest tasutakse näiteks parkimisautomaati kasutades, siis laienevad aparaadi poolt väljastatavale arvele lihtsustatud arvetele kehtestatud nõuded, st arvel peavad olema vaid kuupäev, arve väljastaja nimi ja käibemaksukohustuslase number, teenuse kirjeldus, maksustatav summa ja tasumisele kuuluv käibemaksusumma. Arve saaja kannab aga oma nime ja käibemaksukohustuslase koodi ise arvele (vt KMS § 37 lg-d 9-11).

Kas lugupeetud jurist teab, miks lihtsustatud arvele on nõuded karmimad kui tavalisele arvele? Nimelt: viimasele ei pea ostja oma käibemaksukohuslase numbrit lisama. Saan aru, et seda nõuab seadus, aga mis võiks olla selle põhjuseks?

Käibemaksuseaduse eelnõu seletuskiri Teie küsimusele vastust ei paku. Aga üldjuhul on lihtsustatud arve reeglid siiski lihtsamad kui tavaarvel. Kui tavaarve puhul peab müüja ise ostja nime ja aadressi arvele märkima (et tema maksuarvestuse kontrollimisel saaks ka ostja maksuarvestust kontrollida), siis lihtsustatud arve puhul kannab need arved ostja ise. Kui tavaarve puhul oleks ehk poes ka raske hakata arvele koode jms kirja panema (nt kui parajasti ei ole seda meeleski), siis lihtsustatud arvele ostja enda poolt rekvisiitide kandmisel ei ole see enam takistuseks (ilmselt teeb seda raamatupidaja, kes väga hästi vastavat numbrit teab). Aga miks km koodi ostja ise märkima peab, ei oska öelda. Ehk arvati, et kui, siis juba…

Mida teha parkimistasu puudutava sularaha-arvega, millel on käibemaksukohuslase number, kuid puudub tasumisele kuuluv käibemaksusumma?

arvutage välja ja kirjutage ise.