Radioaktiivne kiirgus on tüüp elektromagnetilisi kiirgusi, millega töötaja võib kokku puutuda.

Seda tüüpi kiirgust nimetatakse ka ioniseerivaks kiirguseks või lihtsalt kiirguseks. Füüsikaliselt on radioaktiivsus aatomist välja paiskuvad osakesed või energia.

Radioaktiivset kiirgust kiirgavad tehnilised seadmed või materjalid, mis on ise radioaktiivsed või radioaktiivselt saastunud. Neist lähtuv energia on justkui kuulipilduja, mis laseb bioloogilise organismi rakud piltlikult öeldes sõelapõhjaks. Mida rohkem selliseid kiireid auke rakkudesse tekib, seda kiiremini muutuvad organid töövõimetuks ning organism võib hukkuda.

Radioaktiivsus on kahtlemata elektromagnetilistest kiirgustest kõige ohtlikum kiirgustüüp, kuna sellel on piisavalt energiat, et eelmainitud kuulipilduja viisil aatomeid ioniseerida ning seeläbi elusrakke kahjustada.

Ioniseerivat kiirgust esineb mitut tüüpi:

Neist kõige vähesema energiaga on alfakiirgus, mis ei suuda läbi tungida isegi paberilehest. Samas, ka alfakiirgus võib ohtlik olla, kui see satub kehasse läbi sissehingamise või allaneelamise, võivad kopsud või seedetrakt saada suure kiirgusdoosi. Alfakiirgus võib töökeskkonda sattuda gaasiliselt, kui radoon läbi maapinnase hoonesse imbub.

Gammakiirgus on seevastu suure läbimisvõimega ning põhjustab ainet läbides ionisatsiooni. Ainult väga paks ja tihe aine nagu teras või suures koguses betooni võib kiirguse summutada. Seetõttu võib gammakiirgus siseorganitele tekitada palju kahju, ilma et seda sisse hingataks või neelataks.

Samuti tuleb esile tuua röntgenkiirgus, mis on sarnane gammakiirgusele. Röntgenkiirgus tekitatakse tehislikult elektronkiirega. Sarnaselt gammakiirgusele on röntgenkiirgusel, võrreldes teiste elektromagnetiliste kiirgustega, suurem läbimisvõime. Samuti võib takistamatult leviv röntgenkiirgus põhjustada suurt kahju siseorganitele.

Radioaktiivse kiirguse peamisteks allikateks töökeskkonnas on tehislikud allikad nagu meditsiiniline kiirgus, materjalide steriliseerimiseks kasutatav kiirgus, mida nimetatakse ka tööstuslikuks gammakiirguseks ning radioaktiivne saaste tuumatööstuse jäätmetest. Teinekord võivad gammakiirguse allikaks olla ka tarbekaubad, mille tootmisel on kasutatud looduslikult radioaktiivseid aineid.

Enamikes töökohtades radioaktiivsust ei esine

Radioaktiivsusega puutuvad Eestis peamiselt kokku osa tervishoiutöötajatest, aga ka vähesed ettevõtted, kus rakendatakse näiteks tööstuslikku steriliseerimist, või vanametalli töötlevad ettevõtted, kuhu võib sattuda radioaktiivselt saastunud metalli.

Kui looduslik radioaktiivne foon välja arvata, siis on suurema osa Eesti tööealise elanikkonna radioaktiivse kiirguse kokkupuuteallikaks radoon.

Radoon on ohtlik, kuna on ilma värvita ja lõhnata gaas. Radoon on õhust raskem, koguneb esimestel korrustel põrandatele ja võib täita keldrid. Radoon tekib looduslikult pinnases uraani lagunemisel ning seda leidub pea kõikides pinnase tüüpides.

Töökeskkonnas radooniriskide hindamisel tuleb esmalt vaadelda võimalikku peamist lähtekohta – pinnast, kuhu hoone rajatud. Sellele lisaks võib radooni töökeskkonda lekkida ehitusmaterjalidest ning joogiveest.

Radooniriskid on hallatavad ning radooniga saastatud töökeskkonda saab tehniliste lahendustega päästa.

Esmalt tuleks radoonitasemed mõõta ning tuvastada hoone osad, ruumid, kus seda esineb rohkem.

Seejärel, kui kõrge radoonitase on sisekeskkonnas kinnitamist leidnud, tuleb vaatluse alla võtta hoone ja selle konstruktsioonid. Kõik konstruktsiooniosad võivad olla radooni edasiliikumise kanaliteks. Siia alla kuuluvad tühimikud põranda all, tühimikud seintes, praod torude ümber, praod seintes, sektsioonide ühenduskohad ning muud tühimikud. Tühimikud kipuvad radooni koguma, raskuse tõttu võib selle kontsentratsioon kasvada ning seejärel lekkida läbi pragude töökeskkonda. Tihti on radooni sissetuleku kohaks keldripõrandad ja praod põrandate, seinte liitumiskohtades.

Tervisele ohtlikuks võib hoonesse lekkiv radoon muutuda siis, kui see liigub kehvasti ventileeritud siseruumidesse – st ventilatsioon ei evakueeri radooni väliskeskkonda. Mõõtmiste praktika näitab, et radoonitasemed on siseruumides kõrgemad talveperioodil – kui hoonesse tuuakse vähem välisõhku. Radooni võib esineda kõikides hoonetes – nii uutes kui vanades, sealhulgas hästi isoleeritud hoonetes. Radoon võib kinnituda mitmesugustele pindadele, aga ka siseõhus lenduvale tolmule ja muudele osakestele, seetõttu on tolmuses ja saastatud siseõhus radooni kontsentratsioon kõrgem. Eeltoodust lähtuvalt ongi radooniga võitlemise peamiseks meetodiks ventileerimine. Ventileerida saab põrandaalust pinda, keldrit, aga samuti on võimalik tõhustada ventilatsiooni ruumides, kuhu radoon rohkem imbub.

Hoonete rajamisel radoonirikkale pinnasele, on võimalik majaalune pind katta radoonitõkkekilega. Juhul, kui radoon tekitab probleemi juba rajatud hoones, siis võib abi olla ka pragude tihendamisest, kus radoon ruumi sisse tungib.
Kokkuvõtteks

Töötajate hoidmiseks kiirguste eest tuleb järgida kolme lihtsat põhimõtet:

Mainitud kiirguskaitse võtted tuleks teostada hierarhilises järjekorras, st esmalt alustada nendest meetmetest, mis üritavad lahendada probleemi. Alati tuleks eelistada lahendusi, mis pakuvad leevendust enamikele töötajatele võrreldes lahendustega, mis lahendavad vaid ühe või väheste töötajate kokkupuute kiirgusallikaga.

Allikad:

• Ioniseeriv kiirgus
• Tööruumide õhu radoonisisalduse viitetase, õhu radoonisisalduse mõõtmise kord ja tööandja kohustused kõrgendatud radooniriskiga töökohtadel
• Kiirgus