Tööandja võimalused koguda töötaja terviseandmeid on reeglina väga piiratud. COVID-19 haiguspuhang on tekitanud enneolematu olukorra, kus sisuliselt igal tööandjal on vaja rohkem kui kunagi varem teavet töötajate tervise kohta. Seda selleks, et tagada töökoha ohutus, aga samas ka selleks, et tegeleda võimalikult kiiresti mainekahjuga, mis kaasneb, kui selgub, et haigestunu töötab näiteks toiduainetöötuses.
Pea kinni tööandja kohustusest tagada ohutu töökeskkond
Kui ühelt poolt piirab töötajate terviseandmete kogumist andmekaitse, siis teiselt poolt kohustab ohutut töökeskkonda tagama tööõigus. Sellises olukorras tuleb leida kahe kohustuse vahel tasakaal. Seadusandlusest ja ka Euroopa Andmekaitse Nõukogu arvamusest tuleneb, et tööandjal on õigus töötaja koroonaviirusega seonduvaid terviseandmeid töödelda s.t koguda infot selle kohta, et keegi töötajatest on haige, kui seda tehakse tööohutuse tagamise eesmärgil. Seega ei tule tööandjatel otseselt muretseda sellepärast, et andmekaitse keelaks kaitsta töökeskkonda ning selleks vajadusel ka töötajalt andmeid nõuda. Küll aga tuleb ka seejuures pidada kinni põhimõttest, et isikuandmed kogutakse ja töödeldakse nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.
Kaalu, kas nakatunud töötaja nime avalikustamine on vajalik
Andmekaitse üle järelevalvet teostavad riiklikud asutused on rõhutanud, et võimalusel tuleks hoiduda nakatunud töötaja nime avaldamisest kogu töötajaskonnale. Muidugi võib ka sellest reeglist olla erandeid – kui selle eesmärgiks on teistele töötajatele võimaluse andmine hindamaks haigega kontakti võimalikkust, seda eriti suures organisatsioonis. Sestap tuleb alati hinnata, kas nime avalikustamine teenib ohutuse tagamise eesmärke või on tegemist lihtsalt uudishimu rahuldamisega. Viimasel juhul avaldamiseks põhjendust ei ole. Haigestunud töötaja nime teada andmine laiemale avalikkusele ei teeni reeglina mingisugust laiemat eesmärki.
Ähvarduste abil ei tohi töötajalt viirusesse nakatumise kohta infot koguda
Paljudel on tekkinud küsimus, kas tööandja saab töötajat lausa sundida avaldama talle infot koroonaviirusesse nakatumise kohta. Tööandjal ei ole küll vaja töötaja nõusolekut, et tema terviseandmeid tööohutuse tagamise eesmärgil töödelda, kuid küsimus sellest jääb, kuidas need andmed üldse kätte saada. Eesti Andmekaitse Inspektsioon on resoluutselt vastanud, et tööandja ei saa kedagi sundida oma tervise kohta andmeid avaldama. Inspektsioon rõhutab, et töötaja annab tööandjale vabatahtlikult infot oma tervise kohta ulatuses, mis võimaldab tööandjal korraldada võimalikult ohutu töökorraldus. Viimane aga ei tähenda, et töötaja ei rikuks oma kohustusi töösuhtes, kui jätab tööandajale oma haigestumisest teatamata.
Olukorras, kus töötaja põhjendamatult keeldub tööandjaga koostööd tegemast, võib seda omakorda käsitleda töötaja lojaalsus- ja tööohutusalaste kohustuste rikkumisena. Seega kui ühelt poolt tõesti töötajat midagi avaldama sundida ei saa, siis võtab töötaja omale haigestumisest teatamata jätmisega selgelt riski, et rikub tööohutuse alaseid reegleid. Kuigi Inspektsiooni juhisest võib järeldada, et töötajalt andmete küsimiseks on vajalik tema nõusolek, siis leiame, et see ei pruugi alati nii olla. Nimelt akuutse vajaduse puhul võib tööandja nõuda töötajalt tema terviseandmeid tuginedes töölepingu seaduses sätestatud koostöö- ja lojaalsuskohustusele. Töötajal ei ole ka tööõigusest tulenevalt lubatud seada ohtu teiste elu ja tervist. Töötaja keeldumine on aluseks hoiatusele ning teistkordsel keeldumisel ka töölepingu erakorralisele ülesütlemisele tööandja poolt.
Töötajate isikuandmete töötlemisest koroonaviiruse kontekstis
Lisaks otseselt nakatumist puudutavate andmete küsimisele, on paljudele ettevõtjatele oluline, milliseid andmeid võib töötajatelt nõuda töökohas – alates sissepääsu juures töötaja kraadimisest kuni COVID-19 negatiivse testi nõudest. Selliste uute täiendavate meetmete nagu töötajate kraadimise puhul on vajalik, et tööandja suudab oma tegevust põhjendada. Näiteks on tegemist toidukaupluse müüjatega, kes puutuvad kokku sadade ostjatega ning ettevõte peab kraadimist ainuvõimalikuks kaitsemeetmeks.
Olenemata sellest, kas tööandja tugineb koostöö- või lojaalsuskohustusele või nõuab andmeid töötajate nõusolekul, on tarvilik luua kaks olulist dokumenti:
- kehtestama reeglid sätestamaks, millal peab töötaja info enda tervislikust seisundist tööandjale andma;
- koostama infolehe andmaks töötajale andmetöötluse kohta asjakohast informatsiooni. Infolehes tuleb välja tuua see, miks andmeid kogutakse, kes neile ligi pääseb, kui kaua neid hoitakse ja mis nende andmetega edasi tehakse.
Hoia andmeid töötaja nakatumisest võimalikult turvaliselt
Kindlasti tuleb hoolt kanda, et kui tööandja on koostanud nimekirjad oma nakatunud töötajatest, siis need andmed oleksid võimalikult turvaliselt hoitud ja neile ei saaks ligi keegi kolmas. Piirata tuleb nii palju kui võimalik oma ettevõttes nende inimeste hulka, kes kogu informatsioonile töötajate nakatumise kohta ligi saavad. Lisaks tuleb arvestada, et just kriisi ajal on suurenenud igasuguste pettuste hulk, mis samuti andmete turvalisuse suurema löögi alla seab. Ning kordamaks uuesti – oluline on anda töötajatele andmekaitselane informatsioon.
Andmekaitse üle järelevalvet teostavad asutused on kriisi ajal üldjuhul vastutulelikud
Mitmes riigis on muret tuntud, et päris tavapärase hoolega ei ole võimalik kõiki andmekaitse reegleid järgida. Näiteks arvestades puuduslikku ressursi ei ole andmesubjektile taotlustele võimalik tavapärase kiirusega vastata. Selles osas on näiteks Ühendkuningriigi järelevalveasutus selgelt märkinud, et kriisiaegset olukorda võetakse arvesse ja järelevalvemenetlust kergekäeliselt ei alustata.
Kuigi isikuandmete kaitse üle järelevalvet teostavad ametid on lubanud olla vastutulelikud, siis ei saa unustada, et jäme rikkumine võib viia trahvini ja seda ka just töötajate viirusega seonduvaid terviseandmeid töödeldes.
