Töölepingu seaduse kohaselt peab igas töölepingus sisalduma kokkulepe töö tegemise koha kohta. Seadus eeldab, et tööülesannete täitmise koht lepitakse kokku linna või valla täpsusega.
Seadus aga ei piira poolte kokkuleppevabadust töötamise koha osas. See tähendab, et tööandja ja töötaja võivad töökoha märkida ka kitsamalt või laiemalt kui kohaliku omavalitsuse täpsusega. Töö tegemise kohaks võivad pooled märkida konkreetse aadressi. Samuti on lubatud kokkulepped, mille kohaselt on tööülesannete täitmise kohaks maakond või mitu maakonda (nt Tartumaa, Jõgevamaa). Keelatud ei ole ka kokkulepped, mille kohaselt on töö tegemise kohaks kogu Eesti territoorium või mitu riiki (nt Eesti, Soome) või veelgi laiem piirkond (nt Euroopa Liit).
Tööandjad peaksid enne töötamise koha kokku leppimist järele mõtlema, kui täpselt oleks vaja töötamise koht lepingus määratleda. Kui töötaja peab tööd tegema nii Eestis kui Lätis, siis tuleks mõlemad riigid märkida töö tegemise kohaks. Sellisel juhul ei loeta Lätis töötamist välislähetuseks. Kui töötaja (nt müügijuht) teeb tööd üle Eesti, siis on mõistlik märkida töötamise kohaks kogu Eesti. Samas kontoritöötaja puhul võib Eesti olla liiga lai määratlus. Näiteks kontorist puudumise korral võib töötaja väita, et ta tegi oma tööd lepingus kokku lepitud töökohas ehk Eestis. Vaidlused võivad tekkida ka juhul, kui töötamise koht on märgitud konkreetse aadressiga. Näiteks ettevõtte kolimisel teisele aadressile ei pruugi töötaja anda nõusolekust töötamise koha muutmiseks oma töölepingus.
Seega tuleks töötamise koha kokku leppimisel lähtuda nii töö iseloomust, poolte huvidest kui ka hea usu põhimõttest. Kui töö tegemise kohas ei ole kokku lepitud, siis loetakse töötamise kohaks tööandja tegevuskohta, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud.
