Artiklis kutsutakse kaasa mõtlema, mil moel oleks töövaidluskomisjoni menetluses võimalik juurutada kompromissmenetlust.
Töövaidluskomisjonid on kahtlemata tuntuimad ja kõige kauem toiminud kohtueelse vaidluse lahendamise organid Eestis.1 2013. aastal oli ühe töövaidlusasja arvestuslik keskmine menetlusaeg maakohtus 168 päeva ning töövaidluskomisjonis 33 päeva. Seega on vaieldamatult selge, et töövaidluskomisjoni puhul on tegu kiire ja efektiivse tööandja ja töötaja vahelise eraõigusliku vaidluse lahendamisega, mis on poolte jaoks kohtumenetlusest lihtsam, kiirem ja vähem kulukas.
Arvestades komisjonide lahendite võrdlemisi vähest edasikaebamist, ei ole riigikohtu kohtuniku Villu Kõve arvates alust väita, et lahendid oleksid ilmselgelt ebaprofessionaalsed või suures ulatuses ebaõiged. Samuti leiab Kõve, et töövaidluskomisjon on õigusemõistja rollis, tehes vaidluse kohta sisulise lahendi. Lepitus- või vahendusmenetlust töövaidluskomisjonis ei toimu.
Töövaidluste lahendamise eesmärk töövaidluskomisjonis on vaadata poolte jaoks nõue läbi kiirelt ja lihtsalt ning teha otsus. Selle saavutamisele aitaks kaasa töövaidluskomisjonide õigus kompromisse kinnitada ning menetlus otsust tegemata lõpetada.2
Kehtiv seadus ei suuna töövaidluskomisjoni menetluse käigus pooltega võimalikku kompromissi arutama või pooli lepitama ega lase poolte vahel vaidluse lahendamiseks sõlmitud kokkulepet kinnitada ja sellele täitedokumendi jõudu anda.
Kohtuväline kokkuleppemenetlus veel lapsekingades
Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE on töövaidluste analüüsi kokkuvõttes märkinud, et töövalduskomisjonil puudub seadusest tulenev alus kompromissi kinnitada ning töövalduskomisjonil on pädevus teha üksnes kompromisstingimustele vastav lahend.3 Analüüsis viidatakse töövaidlusasjas nr 4.4-2/2609 tehtud otsusele, kus komisjon on leidnud, et erinevalt kohtust ei ole kehtiva seaduse järgi töövaidluskomisjonil pädevust kinnitada töövaidluse poolte vahel sõlmitud kompromisslepinguid. Seega, tulenevalt kompromisslepingu sisust, milles pooled on oma tahet selgelt väljendanud, on võimalik seda lepingut tõlgendada avaldaja poolt oma nõuete osalise muutmisena, s.o töötasu väljamõistmise nõude vähendamise ja teistest nõuetest loobumise avaldusena. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 15 lõike 2 punkti 1 järgi lõpetab töövaidluskomisjon asja menetluse, kui avaldaja loobub enne töövaidluskomisjoni istungit või istungi ajal kõikidest esitatud nõuetest. Üksikutest nõuetest loobumisel lõpetab töövaidluskomisjon menetluse loobutud nõuetes.
Rein Lang on 2007. aastal justiitsministrina välja öelnud mõtte, et Eestis tuleb pöörata rohkem tähelepanu kompromisside osakaalu suurendamisele, mõtteviisi muutmisele ja kompromissikultuuri juurutamisele.4 Eestis on kohtuväline kokkuleppemenetluses vaidluste lahendamine veel lapsekingades, osaliselt ilmselt ajaloolise pärandi, osaliselt (äri)kultuuri ja inimeste madala enesehinnangu tõttu. Pahatihti ei saada aru, et inimese tugevus seisnebki oskuses õigel ajal kompromisse teha.
Eesti kohtunike hulgas 2006. aastal korraldatud küsitluse5 tulemuste põhjal leiavad kohtunikud, et kompromisse on võimalik rohkem sõlmida just võlaõiguslikes (83% vastanud kohtunikest), perekonnaõiguslikes (72% vastanuist), tööõiguslikes (65% vastanuist) ja asjaõiguslikes (51% vastanuist) vaidlustes.
Kohtulikule kompromissile on Euroopa Liit tähelepanu osutanud Euroopa Komisjoni 19.02.2002 rohelises raamatus (alternatiivne menetlus tsiviil- ja kaubandusasjades).6 Hulgaliselt on nimetatud lepitusmenetluse positiivseid külgi, muu hulgas on leitud, et selline süsteem on paindlik ja odav ning aitab tagada sotsiaalset rahu.
Euroopa Liidu liikmesriikides kehtivad kohtuvälisele vahendusmenetlusele enamasti üldised lepinguõiguslikud ja kompromisse reguleerivad sätted. Näiteks Saksamaa tsiviilprotsessi koodeksi rakendamise seaduse (Gesetz, betreffend die Einführung der Zivilprozeßordnung)7 § 15a järgi on liidumaadel lubatud esitada hagi esimese astme kohtusse pärast seda, kui selleks määratud lepitusasutuses (Gütestelle) on püütud vaidlust kokkuleppel lahendada.
Euroopa Liidu liikmesriikides kasutatakse kohtuvälist menetlust palju kollektiivsete töötülide lahendamisel. Kollektiivsete töötülide lahendamise kohta lepitus-, vahendus- ja vahekohtumenetluses koostati Euroopa Komisjoni tellimusel uurimus (Study on conciliation, mediation and arbitration in the Member States), mille tulemusena soovitas Nõukogu vaidluste kohtuvälise lahendamise võimalusi kasutada ka töötaja ja tööandja vaheliste ehk individuaalsete töötülide lahendamisel.8
Kohtuvälise õiguskaitsevahendi kui tõhusa menetlusvõimaluse hindamisel nõuab Euroopa Inimõiguste Kohus, et pakutavad kaitsevahendid oleksid piisavalt selged. Teisisõnu peab isikule olema arusaadav, milline on kohtuvälise organi pädevus tema kaebuse läbivaatamisel.9
Kohtuvälise tsiviilvaidluse lahendamise organite puhul ei saa mööda minna küsimusest, kas ja millisel määral tegeletakse seal õigusemõistmisega ning kas ja millises ulatuses on see õigustatud. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 146 järgi mõistab õigust ainult kohus. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 1 järgi on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste /…/ üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis.
Kas õigust mõistab Eestis kohus või kohtunik?
Kõrvalepõikena pakub mõtteainet ka Villu Kõve 2012. aastal ajakirja Juridica10 artiklis püstitatud küsimus, kas õigust mõistab Eestis kohus kui asutus või kohtunik kui õigusemõistja.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakendamise praktika järgi11 peetakse õigusemõistmiseks institutsiooni funktsiooni otsustada oma pädevusse kuuluvate asjade üle seadusenormide alusel ja ette nähtud korras toimunud menetluse käigus koos volitusega teha arutusel olevas asjas siduvaid otsuseid.
Üksikisiku õigus pöörduda kohtusse on põhiõigus, mille tõhusat tagamist takistab peamiselt kolm asjaolu: kohtute suur töökoormus, kohtumenetluse pikad tähtajad ja suur kohtukulu. Kohtusse pöördumise teeb kodanikule raskemaks ka seaduse spetsiifilisus ja keerukus. Oma olemusest tulenevalt täiendab ja tõhustab vaidluste kohtuväline lahendamine juurdepääsu õigusemõistmisele.12
Põhiseaduse kommenteeritud väljaande13 § 146 viienda kommentaari järgi on lause "Õigust mõistab ainult kohus" tähendus selles, et lõppastmes otsustab vaidlusküsimuse kohus. Ka siis, kui õigusemõistmise funktsioon on antud mõnele isikule või organile, mis ei kuulu kohtusüsteemi, võib nende isikute või organite otsuseid vaidlustada kohtus. Seega on komisjonide puhul tegu õigust mõistvate haldusorganitega. Õigust mõista võib selle järgi peale kohtu ka muu institutsioon, kui lõppastmes (edasikaebuse kaudu) otsustab vaidlusküsimuse kohus. Sellise tõlgendamisega on ületatud ka võimalik vastuolu põhiseaduse § 146 esimese lausega.14
Kui töövaidluskomisjoni ja sarnaste organite pädevust saab pidada õigusemõistmiseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 tähenduses, peavad menetlused seal vastama ka selle sätte nõuetele. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ei nõua, et õigusemõistmine toimuks kohtus. Konventsiooni artikli 6 järgi peab õigusemõistmisel olema asja arutamine õiglane ja avalik ning toimuma mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitusega institutsioonis. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakendamise praktika järgi15 peab sellisel institutsioonil olema piisavalt lai jurisdiktsioon, käsitamaks kõiki tsiviilvaidluse aspekte. See peaks hõlmama pädevust otsustada kõigi asjassepuutuvate fakti- ja õigusküsimuste üle.
Samas ei ole kohtuvälise organi puhul kompromissmenetlus tundmatu. Nimelt menetlus õiguskantsleri juures on sätestatud lepitusmenetlusena ning lepitaja ülesanne on lepitada pooli. Peatudes viimase juures, peab märkima, et nii nagu töövaidluskomisjonil tuleb ka lepitajal välja selgitada (kollektiivse) töötüli põhjused ja asjaolud. Erinevalt komisjonist pakub lepitaja välja lahendusi.
Lepitusmenetluses osalemine on kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 11 lõike 2 järgi pooltele kohustuslik. Leppimine vormistatakse protokolliga, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja lepitaja. Allakirjutatud protokollis sisalduv leppimine on pooltele kohustuslik ja jõustub allakirjutamise hetkest, kui ei ole kokku lepitud teises tähtajas. Protokoll koostatakse ka siis, kui kokkulepet ei saavutata. Kokkuleppe saavutamata jätmise korral on pooltel õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni või kohtusse.
Töövaidluskomisjon toimib samamoodi nagu kohus, mis teeb vaidluse kohta sisulise lahendi – lepitusmenetlust ei toimu. Komisjoni jõustunud otsus on täitedokumendiks.
Aastaid on vaieldud töövaidluskomisjonide õigusliku seisundi üle. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE avaldas 2013. aastal töövaidluste analüüsi kokkuvõtte, milles oli kirjas töövaidluskomisjonide praktika erinevus ja otsuste kvaliteeti mõjutav menetlusnormide kohaldamine. Nimelt puudub töövaidluskomisjonide praktikas ühetaolisus ning kohaldatakse nii haldusmenetluse, halduskohtumenetluse kui ka tsiviilkohtumenetluse norme. Ka riigikohtu seisukoht on samas küsimuses vastuoluline: otsuses nr 3-2-1-127-0716 on riigikohus leidnud, et töövaidluskomisjonid on haldusorganid ja kohaldada tuleb haldusmenetluse seadust. Otsuses nr 3-2-1-54-1217 on riigikohus asunud seisukohale, et töövaidlust lahendavad organid (nii töövaidluskomisjon kui ka kohus) saavad rakendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid.
Individuaalsete töövaidluste lahendamine vajab ajakohastamist ja töövaidluskomisjonide õiguslik olemus selgust. RAKE fookusgrupis osalenud tõid ühe võimaliku lahendusena välja eraldi seisva regulatsiooni (sealhulgas protsessireeglite) väljatöötamise töövaidluskomisjonide menetluse läbiviimiseks. Ühe lahendusena pakuti ka võimalust korraldada töövaidluskomisjonid ümber esimese astme kohtute juures asuvateks töökohtuteks või lepitusorganiks.18
Heli Raidve-Kostenok on asunud seisukohale,19 et arvestades Euroopas levivat suunda lahendada väikesed vaidlused kohtueelses lepitusmenetluses, peaks Eesti kaaluma võimalust muuta töövaidluskomisjonid lepitusorganiks, kus lepitamine toimub vabatahtlikkuse alusel. Artikli autor sellist seisukohta ei jaga. On ebatõenäoline, et töövaidluse pooled alustaksid lepitusmenetlust omal algatusel. Eesti ühiskond ei ole veel valmis vabatahtlikuks lepitusmenetluseks ajal, kui vastaspool ei ole oma kohustuste täitmisest huvitatud. Artikli autor näeb siin pigem esimese astme kohtute töökoormuse tõusu nende töövaidlusasjade võrra, mida seni on töövaidluskomisjonid lahendanud lihtsustatud menetluses. See aga ei too kaasa kiiremat õigusrahu. Autor nõustub, et töövaidluskomisjonis peaks otsustusele eelnema kompromissmenetlus, ent seda juhul, kui lepitusmenetlus ei halvenda nõude esitanud poole seisundit (näiteks töötasu väljanõudmine majandusraskustesse sattunud tööandjalt).
Milline peaks olema kompromissmenetlus töövaidluskomisjonis?
Autor on seisukohal, et poolte lepitamist on võimalik rakendada ka Eesti töövaidluskomisjonis, tehes pooltele kohustuslikuks osaleda kompromissmenetluses enne töövaidlusasja sisulise otsuse langetamist tava(üld)menetluses.
Kompromissmenetluse läbiviija peab olema suuteline vahendama informatsiooni, andma poolte seisukohtadele objektiivse hinnangu ning suunama neid koostööle, saavutamaks mõlemaid rahuldav kokkulepe. Menetleja ülesanne on aidata pooltel jõuda selgusele, mis on nende parimad ja halvimad alternatiivid juhul, kui lepitusmenetlus luhtub. Selliste aspektide väljatoomisega saavutatakse olukord, kus kumbki pool ei võrdle kokkulepet oma ideaalnägemusega sellest, kuidas asjad oleksid pidanud olema, kui midagi ei oleks valesti läinud. Selle asemel peaks tekkima võrdlusmoment sellega, milline on eeldatav pingutus ja kulu ning võimalik reaalne tulu, võttes arvesse täiemahulise vaidluse võimalust.
Kohtulikku kompromissi võib pidada vastuoluliseks konstruktsiooniks. Traditsiooniliselt on kohtunike ülesanne olnud vahendamise asemel mõista õigust; lähtuda õigusest, mitte poolte huvidest; soodustamise asemel hinnata; käskida, mitte kohandada; otsustada, mitte kokku leppida.20 Eesti tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel toimivas kompromissmenetluses on kohus poolte suhtes eelkõige erapooletu vahendaja.
Selleks et menetlusosalised lahendaksid rohkem kohtuvaidlusi omavaheliste kokkulepetega, peab vaidluspoolte, nende esindajate ja kohtunike (menetleja) mõtteviis muutuma tavapärase kohtumenetluse alternatiive soosivaks. Eesti kohtunike arvates on üks kompromissi sõlmimise põhilisi takistusi see, et pooled ja nende esindajad ei ole selleks valmis. Eriti tähtis on aga see, et menetlusosaliste õigusteadmiste puudumine teeb kompromissi eeliste ja õiguslike tagajärgede selgitamise raskeks.21
Menetleja rolli poolte kokkuleppele suunamisel ei saa alahinnata. Menetlusosalistega läbirääkimistesse asumine ning neile kompromissi eeliste selgitamine nõuab õigus- ja psühholoogiateadmisi, läbirääkimisoskust ja kogemust. Seega on menetleja vastutusrikas ülesanne selgitada vaidlevatele pooltele vaidluse ja menetluse nüansse ning korraldada menetlus selliselt, et pooled tunnetaksid menetleja soovi tegeleda just nende probleemiga ning leida parim võimalik lahendus.
Kaidi Tarros on leidnud, et kui kohtule on pandud kohustus püüda vaidlust lahendada kompromissiga, oleks mõistlik täpsemalt ette näha nii reeglid kui ka tegevuskava, kuidas pooli kokkuleppe sõlmimisele suunata. Sellised reeglid või juhised oleksid menetlusseaduse rakendamisel soovitusliku iseloomuga. Kuna poolte kokkuleppele suunamiseks reeglid puuduvad, on kohtunike käitumine ja ponnistused väga erinevad, mistõttu oleneb asja lõpetamine kompromissiga tihti sellest, missugune kohtunik asja arutab.
Milline võiks olla kompromissmenetluse ajaline faktor?
Vaidluse lahendamise kiirus ja selgus on seda tähtsam, mida rohkem puutuvad vaidluspooled üksteisega kokku oma igapäevategevuses. Kompromiss on vaidluse eelistatuim lahendamise meetod olukorras, kus poolte suhtel on kestev iseloom ning mõlema huvides on suhteid jätkata (näiteks töötaja ja tööandja vaidlus lisatasu suuruse ja arvestuse üle olukorras, kus poolte vahel on kehtiv tööleping). Vaidluse keerukus ei tähenda ilmtingimata lahendamisele kuuluvat suuremat ajakulu.22 Kompromissmenetlust on võimalik organiseerida lühikese etteteatamisega, kuivõrd see on poolte enda huvides. Aja kokkuhoid on omakorda otseses seoses kulude kokkuhoiuga. Mida kauem kestab vaidlus, seda suuremat majanduslikku kahju pooled kannavad.
Kehtiv individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (edaspidi ITVS) kohustab töövaidluskomisjoni töövaidlusavaldust läbi vaatama ühe kuu jooksul arvates avalduse saabumisele järgnevast päevast.23 Asja edasilükkamise korral määrab töövaidluskomisjoni juhataja asja arutamiseks uue tähtaja, kuid see peab toimuma ühe kuu jooksul arvates esimese istungi toimumise päevast.24 Seega annab ITVS töövaidluskomisjonile ette ajalise raamistiku (30 kalendripäeva), millele võib asja arutamise edasilükkamisel lisanduda veel 30 kalendripäeva. Seadus annab võimaluse25 poolte põhjendatud taotlusel seda tähtaega taas pikendada. Siiski on töövaidluskomisjonide keskmine menetlustähtaeg viimastel aastatel püsinud 33–40 kalendripäeva sees.
Artikli autor on arvamusel, et töövaidlusasja menetlemise 60päevane tähtaeg annab töövaidluskomisjonile piisava ajalise ruumi viia töövaidlusasja menetlemise ajal läbi kohustuslikku kompromissmenetlust. Autori arvates võib komisjon sarnaselt Saksamaa töökohtuga asuda töövaidlusasjas pooli lepitama. Ajaliselt pakub autor välja kompromissi leidmiseks ja sõlmimiseks eelistungi sisseseadmise kahe nädala jooksul pärast töövaidlusavalduse laekumist töövaidluskomisjoni.
Lepitusmenetluse luhtumisel määrab töövaidluskomisjoni juhataja istungiaja, mis on üks kuu pärast kompromissmenetlust. Sellisel juhul oleks töövaidluskomisjonis asja läbivaatamise aeg koos lepitusmenetlusega 45–50 päeva, millele lisanduks töövaidluskomisjoni otsuse vormistamise aeg. See võiks olla kompromissi kinnitamise puhul viis tööpäeva ja sisulise otsuse tegemisel kümme tööpäeva. Põhjalik tõendite kogumine ja õiguslikult põhjendatud seisukohtade esitamine peaks autori arvates jääma töövaidlusasja avalikule istungile ja sisulise otsuse tegemiseks, kuivõrd kompromissmenetlus ei ole võistleva iseloomuga.
Kehtiv ITVS ei ärgita töövaidluskomisjoni pooli lepitama või võimalikku kompromissi arutama. Puuduvad sätted, mis võimaldaksid poolte vahel iseseisvalt saavutatud kompromissi lihtsustatud menetluses kinnitada ning sellele täitedokumendi jõudu anda.
Menetluslike distsipliinide üldine eesmärk on tagada materiaalõiguse realiseerumine.26 Autori arvates võiks enam töövaidlusi lahendada poolte kompromissiga ilma sisulist otsust tegemata. Selleks aga tuleb selline töövaidluste lahendamise võimalus töövaidluskomisjonile luua, sätestades kompromissmenetluse läbiviimine seaduses tagamaks poolte parema õiguskindluse, otsuste täidetavuse ning töövaidlusasjade kiirema lahendamise.
Artikkel ilmub koostöös Tööinspektsiooni infokirjaga Tööelu.
[1] V. Kõve. Tsiviilvaidluste kohtuvälisest lahendamisest Eestis. Juridica 2005/3, lk 152–166.
[2] Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus 30.06.2014.
[3] RAKE analüüs, lk 10.
[4] Justiitsminister Rein Langi ettekanne kohtunike täiskogul 09.02.2007.
[5] M. Merimaa. Menetluse põhimõtted ja tõendamine tsiviilkohtumenetluses. Doktoriväitekiri. Tallinn: Akadeemia Nord 2008.
[6] Green paper on alternative dispute resolution in civil and commercial law. COM (2002) 196. Vastu võetud 19.04.2002.
[7] RGBl 1877, 244.
[8] J. Erne. Vahendusmenetlus tsiviilvaidluste kohtuvälise lahendamise võimalusena. Juridica 2003/7, lk 490–491.
[9] M. Susi. Õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu käsitluse ja Eesti õhuruumi näitel. Juridica 2009/1, lk 3–18.
[10] V. Kõve. Tsiviilkohtumenetluse kiirendamise võimalused ja nendega seotud ohud. Juridica 2012/9, lk 675.
[11] A. Grotian. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 6. Õigus asja õiglasele arutamisele. Punkt 52
[12] J. Erne, lk 489.
[13] Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2012.
[14] V. Kõve. Tsiviilvaidluste kohtuväline lahendamine Eestis.
[15] A. Grotian, punkt 63.
[16] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.01.2008 kohtumäärus nr 3-2-1-127-07, p 12.
[17] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.05.2012 otsus nr 3-2-1-54-12, p 12.
[18] RAKE analüüs p 5.1, lk 54.
[19] H. Raidve-Kostenok. Töövaidluskomisjonide õiguslik olemus ja tulevik: kas reorganiseerimine lepitusorganiks? Juridica 2014/1, lk 67.
[20] K. Tarros. Kompromiss Eesti kohtupraktikas: olemus ja probleemistik. Juridica 2008/10, lk 674–685.
[21] M. Merimaa, lk 52–53.
[22] C. Ginter, M. Pihlak. Lepitusmenetlus kui võimalus ärivaidluste lahendamiseks. Juridica 2014, lk 50.
[23] ITVS § 16 lg 1.
[24] ITVS § 16 lg 2.
[25] ITVS § 16 lg 3.
[26] M. Koolmeister. Tsiviiltäite- ja pankrotimenetlus. Kolmandate isikute õiguskaitsevahendid. Juridica 2003/6, lk 416–425.
