Tavapäraselt täidab äriühingu juhtfunktsiooni äriühingu juhatus. Praktikas võib aga esineda olukordi, kus äriühingu faktilist juhtimist korraldab juhatuse asemel tegevdirektor. Tihti on tegevdirektoriks äriühingu enda aktsionär või osanik. Põhjused, miks äriühinguga seotud isikud ei taha või ei saa ise olla juhatuse liikmeteks, on erinevad. Vahel on põhjused seotud piirangutega juhatuse liikmeks olemisel (näiteks erinevad kohtulikud keelud), samuti sooviga vältida seaduses sätestatud isiklikku vastutust oma tegevuse eest äriühingu juhtimisel.
Tegevdirektorid, kes ei ole äriühingu juhatuse liikmeteks, võetakse tööle üldjuhul käsundus- või töölepinguga. Nii töölepingu seadus kui ka võlaõigusseadus sätestavad töötajale ja käsundisaajale kohustuse tegutseda tööandjale või muule käsundiandjale lojaalselt ja töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega.
Siinkohal on oluline tähele panna, et praktikas mõneti levinud arvamus, nagu töölepingu alusel töötav isik, sh tegevdirektor, isiklikku vastutust ei kannaks, pole korrektne. Nimelt vastutab töötaja töölepingu seaduse alusel tööandjale põhjustatud kahju eest alati täies ulatuses juhul, kui ta põhjustab kahju tahtlikult. Väiksemas ulatuses vastutus on võimalik üksnes juhul, kui rikkumine ei olnud tahtlik ehk oli kantud töötaja hooletusest. Hooletusega seotud vastutusmäära kindlakstegemisel võetakse aga arvesse erinevaid asjaolusid nagu näiteks tööülesannete iseloom, töötingimused, tööga seotud riskid jms.
Õigusliku aluse annab selleks töölepingu seaduse § 74 lg 2, mis sätestab, et kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks.
Põhimõtteliselt ei ole välistatud töötaja isiklik vastutus kahju eest täies ulatuses ka hooletuse korral, kui töötaja faktiline seisund, tema tööülesanded ja muud olulised asjaolud seda õigustavad.
Siinkohal jõuamegi olulise küsimuseni töölepingu alusel töötava tegevdirektori vastutusest, kes oma faktilise staatuse ja ülesannete iseloomu poolest sarnaneb sageli täisvastutavale juhatuse liikmele.
Järjest enam vaadeldakse tegevdirektoreid, olenemata nende lepingulisest suhtest äriühinguga, juhatuse liikmetega sarnastena ning seda just vastutuse seisukohalt. Juhatuse liikme vastutus põhineb eelkõige äriseadustikust tuleneva hoolsuskohustuse täitmisel. Hoolsuskohustuse täitmiseks peab juhatuse liige tegutsema äriühingu parimates huvides, ei tohi võtta põhjendamatuid riske ega omada isiklikku huvi äritegevuses. Kui juhatuse liige oma kohustusi rikub ega suuda seejuures põhjendada oma tegevuse kooskõla korraliku ettevõtja hooldusstandardiga, vastutab ta kohustuste rikkumise eest täies ulatuses isikliku varaga.
Võttes arvesse tegevdirektori ametikoha iseloomu, on võimalik, et töötaja vastutab samamoodi nagu juhatuse liige töölepingu seaduse § 74 lg 2 alusel. Erisuseks ongi vaid see, et formaalse juhatuse liikme vastutuse alused sätestab äriseadustik, töölepingulise tegevdirektori puhul töölepingu seadus (§ 74). See on asjakohane näiteks juhul kui töölepingulisele tegevdirektorile on ühtlasi antud praktikas võrdlemisi levinud üldvolitus esindada ühingut kõikides tehingutes ja toimingutes kõigi isikute ja asutuste ees, samuti korraldada ühingu üldjuhtimist, raamatupidamist, värbamist ja muid ülesandeid, mida üldjuhul täidab juhatuse liige.
Tegevdirektorid võivad sarnaselt juhatuse liikmetega vastutada nii äriühingu kui ka riigi (maksukohustuste täitmisega seonduvas osas) ees ka lepinguväliselt ning selline vastutus laiendab oluliselt käsundus- või töölepingust tulenevat vastutust. Riigikohus on leidnud, et faktiliste ühingujuhtide vastutus võib muuhulgas põhineda võlaõigusseaduses reguleeritud käsundita asjaajamise sätetel, samuti on lepinguväliseks vastutuse aluseks võlaõigusseaduses sätestatud deliktiline vastutus.
Käsundita asjaajamine tähendab, nagu nimigi ütleb, et isik täidab mingit ülesannet või kohustust ilma selleks käsku või palvet ehk käsundit saamata. Kuna käsundita asjaajamine eeldab pooltevahelise õigussuhte puudumist (sh lepingu puudumist), siis on käsundita asjaajamise sätete kohaldamine võimalik juhul, kui tegevdirektor ületab talle ette nähtud kohustuste piire ning täidab ülesandeid, mida temaga sõlmitud leping ette ei näinud. Käsundita asjaajamise sätete kohaldamine on praktikas võimalik eelduslikult juhtudel, kus faktilise ühingujuhiga sõlmitud lepingus on kirjeldatud tema täpsed kohustused ühingu juhtimisel ning see isik teeb lisaks ka muid toiminguid, mille õigustus lepingust ei tulene. Lepinguga hõlmatud ülesannete osas lähtutakse sel juhul ikkagi lepingust ja seda reguleerivast seadusest. Kui käsundita asjaajamisel rikutakse kohustusi ja tekitatakse äriühingule kahju, kuulub ka see kahju täies ulatuses hüvitamisele.
Samuti ei tohi tegevdirektorid ära unustada, et nad vastutavad äriühingu ees ka juhul, kui nad suudavad oma käitumisega mõjutada juhatuse või nõukogu liiget või prokuristi osaühingu kahjuks tegutsema. Selline vastutuse alus tuleneb äriseadustikust ning seda on ka kohtupraktikas aina enam rakendatud.
Tegevdirektori vastutuse valguses on hakatud rääkima ka vajadusest muuta maksukorralduse seadust selliselt, et tegevdirektorit oleks võimalik vastutama panna äriühingu maksuvõla eest. Muudatuste sisseviimise soov seadusandlusesse näitab, et ühingute juhtimise läbipaistvuse tagamiseks on vaja, et ka isikud, kes pole juhatuse liikmed, vastutaksid oma tegude eest ühingu juhtimisel ning järgiksid sarnaseid kohustusi nagu on ette nähtud äriühingu juhatuse liikmetele.
Kokkuvõttes tuleb meeles pidada, et töölepingu seadusega sätestatud töötaja tagatised ei ole kehtestatud selleks, et äriühingu faktiline juht võiks vastutamata tegutseda äriühingule kahjulikul viisil, kahjustades samaaegselt ka äriühingu võlausaldajate huve. Kuigi töölepingu alusel äriühingu juhtimine võib tunduda isikule vastutust välistava ametikohana, siis üha enam liigub praktika faktiliste ühingujuhtide vastutuse laiendamise suunas ning võimaldab vastutama panna isikud, kes on äriühingut oma tegevusega on kahjustanud.
Artikkel ilmus Personali Praktikus
