Praktikas kerkib aeg-ajalt üles küsimus, kuidas jaguneb vastutus, kui töötaja oma tööülesannete täitmisel tekitab kahju kolmandale isikule, näiteks juhtub töötaja süül liiklusõnnetus. Kas siin tuleb tugineda üksnes töölepingu seaduse § 76 või on vajalik rakendada ka võlaõigusseaduse sätteid?
Kahju täiendav hüvitamine võlaõigusseaduse alusel
Toome näite vastavast kohtupraktikast. Autojuhti süüdistati selles, et oma tööülesandeid täites tagurdas ta õuealal otsa kahele jalakäijale, kellest esimesele tekitas rasked ning teisele jalakäijale kerged tervisekahjustused. Esimene kannatanu esitas tsiviilhagi autojuhilt ja tema tööandjast äriühingult solidaarselt mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Tsiviilhagi jäeti maakohtus läbi vaatamata, kuid ringkonnakohtu otsusega mõisteti autojuhilt ja äriühingult solidaarselt kannatanu kasuks välja 5000 eurot. Hiljem jõudis vaidlus Riigikohtusse. Kriminaalkolleegium leidis (1-17-6824), et kui ka kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustuse seaduses fikseeritud ulatuses, ei välista see kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel. Seega, kui kahju hüvitamise ulatus on küll eriseadusega fikseeritud, on siiski võimalik nõuda täiendavalt kahju hüvitamist võlaõigusseaduse alusel.
Töölepingu seadus ei vabasta töötajat vastutusest
Töölepingu seaduse § 76 üldreegel on, et kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmise käigus tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike kohtukulude kandmise kohustusest ning need kohustused ise kolmanda isiku ees täitma. Pärast seda võib tööandja nõuda vastava kahju hüvitamist töötajalt arvestades sama seaduse § 74 piiranguid.
Võib tekkida küsimus, et kui autojuht töötab töölepingu alusel, tuleks töölepingu seaduse § 76 tulenevalt jätta nõue autojuhi vastu rahuldamata. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustunud, vaid leidis, et sellisel juhul on võimalik vastutus kahju õigusvastase tekitamise (deliktilisel) alusel. Võlaõigusseaduse § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
Seega kannatanul on õigus esitada kahjunõue ka otse töötajale kui kahju tekitanud isikule.
Kahju tekitamine majandustegevuses
Edasi osundas Riigikohus võlaõigusseaduse § 1054 lg 1, mis sätestab, et kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega.
Kuidas aga jagada isikute omavahelist vastutust? Riigikohus viitas siin võlaõigusseaduse § 137 lg 1 kui lg 2 koostoimele, st, et kui mitu isikut vastutavad samal alusel või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt.
Kokkuvõtteks
Kannatanul on õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt, sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes. (3-1-1-106-12)
Töölepingu seaduse § 76 reguleerib töötaja ja tööandja vahel vastutuse jagunemist ning on kohaldatav solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. Seega võib praktikas juhtuda, et kolmandale isikutele tekitatud kahju eest peavad vastutama nii tööandja kui töötaja ühiselt.
