Sellist küsimust kuuleb raamatupidaja sageli ja ilmselt tihedamini just nendes asutustes, kus vahel ka preemiat makstakse.
Puhkuse puhul tunnetab inimene kahte liiki kasulikkust.
- Esimest liiki kasu väljendub puhkuse pikkuses ja on väärtustatud nende poolt, kes soovivad võimalikult kaua tööst eemal olla. Need on inimesed, kes plaanivad oma puhkuse kas jaanipäevaks või jõuluks ja rõõmustavad selle üle, et saavad pühade võrra pikemalt puhata. Nimetame neid tinglikult nautijateks.
- Teine puhkusega kaasnev positiivne nähtus on puhkuseraha. Paljud meie hulgast üritavad plaanida oma puhkust nii, et selle eest makstav tasu oleks võimalikult suur – nimetame neid siinkohal rehkendajateks. Nemad on töötajad, kes uurivad millal oleks kõige kasulikum puhkus vormistada, selleks, et eelmises kvartalis välja makstud preemia omaks puhkusehüvitise arvestamisel maksimaalset positiivset mõju.
Seega, enne kui hakata otsima kasu, tuleb kõigepealt inimeselt uurida, millist kasu ta seekord taga ajab – kas pikema puhkuse nautimist või maksimaalset puhkusetasu. Inimlik on soov leida mõlemat korraga.
Nautijate puhul tasub vaadata kalendrisse ja seal punasega märgitud pühasid jälgida. Kuna nautija kasumotiiv on võimalikult pikk puhkus, siis võiks neile soovitada, et puhkuse sisse jääks rahvuspüha või riigipüha(d). Teadupärast pikeneb puhkus kõikide samasse ajavahemikku jäävate pühade võrra.
Teadlikud oleme sagedamini fikseeritud pühadest – on lihtne meelde jätta et 1. mai on riigipüha, oluliselt raskem on liikuvate pühadega. Liikuvaid riigipühi on kolm:
- suur reede;
- ülestõusmispühade 1. püha;
- nelipühade 1. püha.
Sageli tuleb mõne nädalavahetusele jääva liikuva püha olemasolu välja alles seejärel kui puhkaja oma avalduse raamatupidajale viib ja too seepeale uurib kas seekord puhatakse pikemalt või eelistatakse kasutada pigem vähem puhkusepäevi.
Rehkendajate puhul on huvi suunatud rohkem puhkusetasu arvestamisele. Tuleb tähele panna et seadus annab siinkohal üsna täpsed juhised.
Kui inimesele on puhkusele eelneva kuue kalendrikuu eest arvestatud muutumatu suurusega töötasu – praktikas on selleks kokkulepitud kuupalk – siis see tasu säilitatakse ka puhkuse ajal.
Kui inimesele arvestatakse puhkusele eelneva kuue kuu eest nö muutuva suurusega töötasu – kokku on lepitud tunnitasu või arvestatakse selles perioodid lisatasu – on tööandja kohustatud arvestama keskmist töötasu.
Seega tasu maksimeerimise peamine reegel on see, et kui inimesele on makstud lisatasu, võiks puhkust võtta hiljemalt seitsmendal kuul peale lisatasu arvestamist. Ehk kui inimesele on arvestatud lisatasu jaanuari eest, siis tasub puhkus võtta hiljemalt juulis, et jaanuari tasud jääksid keskmise tasu arvestamise hulka.
Praktikas võib siiski esineda ka selline stsenaarium et jaanuari eest on küll lisatasu makstud, kuid näiteks märtsist on kuupalgalisel töötajal palka tõstetud sellisel määral et keskmise töötasu säilitamisel saaks töötaja koos puhkusetasuga kätte vähem kui tema kokkulepitud kuupalk. Sel juhul tagatakse praktikas kuupalgalisele töötajale siiski kalendrikuu arvestuses vähemalt sama tasu mis on tema igakuine kokkulepitud töötasu.
Hea oleks mõelda ka sellele et põhipuhkust antakse alati kalendripäevades, kuid tasu arvestatakse kas tööpäevades (töötasu säilitamise puhul) või kalendripäevades (keskmise tasu arvestamisel). Seepärast on just keskmise töötasu säilitamise puhul puhkusetasu arvestamisel oluline vahe kas vormistada puhkus esmaspäevast reedeni või esmaspäevast pühapäevani. Esimesel puhul saab inimene puhkusetasu viie päeva eest ja teisel juhul seitsme päeva eest.
Ilusat puhkust!
RMP.ee toimetus soovitab:
Kas planeerisid oma 2014. aasta puhkuse kasulikult?
