Esmaabiandja koolitusele on nõuded kehtestatud tervise- ja tööministri 22.11.2018 määrusega nr 50 “Töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu liikme ja esmaabiandja koolituse ja täienduskoolituse kord täienduskoolitusasutuses“. Esmaabiandja koolitust reguleerib § 3.

Esmaabiandja koolituse ja täienduskoolituse viib läbi täienduskoolitusasutuse pidaja vastavalt täiskasvanute koolituse seaduse nõuetele. Esmaabiandja koolituse ja täienduskoolituse täienduskoolitusasutuses viib läbi tervishoiutöötajate riiklikus registris registreeritud tervishoiutöötaja, kes on läbinud esmaabiõpetaja koolituse ning omab sellekohast tunnistust.

Esmaabiandja koolituse kestus on 16 akadeemilist tundi ja selle õppekava peab eelkõige hõlmama järgmisi teemasid:

• õnnetusolukorra hindamine, õnnetusolukorras tegutsemine (sealhulgas paanikaga toimetulek) ja hädaabi kutsumine, kannatanu seisundi hindamine (sealhulgas kannatanu asendi muutmisega seotud ohud), esmaabi olemus ja üldpõhimõtted, välistingimustes abiandmise iseärasused, edasise tervisekahju ennetamine;
• eluohtlikud seisundid, nende äratundmine ja hädavajalikud tegevused (sealhulgas infarkti, insuldi ja kopsuvigastuse korral);
• esmaabi teadvusetuse korral – vabade hingamisteede tagamine, hapnikupuudusest põhjustatud ajukahjustuse ennetamine, võõrkeha eemaldamine hingamisteedest, elustamine (sealhulgas elustamisaparaadi AED kasutamine);
• esmaabi vigastuste korral – keha pindmised ja sügavad vigastused, sisemised ja välised verejooksud, verejooksu peatamise võtted, haavade sidumise võtted ja reeglid, luumurdudega kaasnevad ohud, lahastamise reeglid ja lahastamisega seotud ohud, liigesetraumad (sealhulgas nihestused ja nikastused), erinevate kehaosade põrutused ja muljumised, silmakahjustused;
• esmaabi uppumise, mürgistuse, söövituse, põletuse, külmakahjustuse ja elektrilöögi korral;
• meditsiinilise šoki olemus ja šokiseisundis kannatanu abistamine;
• esmaabi äkkhaigestumise (näiteks epilepsiahoog, diabeetiline kooma, anafülaktiline šokk, minestus, astmahoog, kõhuvalu) korral;
• esmaabivahendite valik ja kasutamine töökohal.

Mootorsõidukijuhi esmaabikoolituse õppekava on määratud sotsiaalministri 14.12.2010 määrusega nr 80 “Mootorsõidukijuhi esmaabikoolituse ja teadmiste kontrolli ning õppevahendite ja -kava nõuded“.

Õppekava sisaldab järgmisi esmaabiteadmisi ja -oskusi:

• õnnetusolukorra hindamine, õnnetusolukorras tegutsemine (sealhulgas paanikaga toimetulek) ja hädaabi kutsumine, kannatanu seisundi hindamine (sealhulgas kannatanu asendi muutmisega seotud ohud), esmaabi olemus ja üldpõhimõtted, välistingimustes abiandmise iseärasused, edasise tervisekahju ennetamine;
• esmaabi teadvusetuse korral – vabade hingamisteede tagamine, hapnikupuudusest põhjustatud ajukahjustuse ennetamine, võõrkeha eemaldamine hingamisteedest, elustamine;
• esmaabi vigastuste korral – keha pindmised ja sügavad vigastused (sealhulgas liiklusõnnetusele iseloomulikud vigastused), sisemised ja välised verejooksud, verejooksu peatamise võtted, haavade sidumise võtted ja reeglid, sideme ja kolmnurkrätiku kasutamine, luumurdudega kaasnevad ohud, lahastamise reeglid ja lahastamisega seotud ohud, liigesetraumad (sealhulgas nihestused ja nikastused), erinevate kehaosade põrutused ja muljumised;
• esmaabi külmakahjustuse ja põletuse korral sõltuvalt põhjustest (termilised, keemilised);
• meditsiinilise šoki olemus ja šokiseisundis kannatanu abistamine;
• mootorsõiduki esmaabikomplekti kasutamine.

Eelnimetatud kahe määruse õppekavad ei ole täielikult kattuvad. Näiteks peab töökohal esmaabiandja koolitus sisaldama esmaabi mürgistuse, söövituse või elektrilöögi korral. Mootorsõidukijuhi esmaabikoolituse õppekavas neid teemasid ei ole.

Juhul kui sõidukijuht on läbinud autokoolis esmaabikoolituse, mis vastab tervise- ja tööministri 22.11.2018 määruse nr 50 nõuetele ja tal on sellekohane tunnistus, siis on see aktsepteeritav kui töökohal esmaabi andja koolitust tõendav.