RMP.ee foorumi postituses “Tasu elektririkke korral” on esitatud küsimus: “Tänu tormile ei saa juba teist päeva tootmises tööd teha ja muud tööd ei ole töötajatele ka pakkuda. Kuidas sellisel juhul peab arvestama töötajate palgaga? Kuna tegemist on vääramatu jõuga, ei ole süüdi ei töötaja ega tööandja.”
Palusime sellele kommentaari tööinspektsiooni peadirektori asetäitjalt Meeli Miidla-Vanatalult.
“Ühest ja konkreetset vastust, mis toimiks igas töösuhtes, ei ole antud juhul võimalik anda, sest väga palju oleneb tormikahjudega kaasnevatest asjaoludest ning nii tööandja kui töötaja enda tegutsemisest selles valguses.
Töösuhe on oma olemuselt võlaõiguslik suhe, st tööandja on kohustatud tagama töötajale töötegemise võimaluse ja maksma töötasu ning töötaja on kohustatud tööd tegema kokkulepitud ajal, kohas ja viisil. Seega tuleb töösuhete puhul lisaks töölepingu seaduses sätestatule arvestada võlaõigusseaduse üldpõhimõtetega ehk seadusest tuleneva vääramatu jõu mõistega ja sellest tuleneva rikkumise vabandatavusega (VÕS § 103).
Loodusjõud nagu torm on kindlasti vaadeldav vääramatu jõu asjaoluna, sest inimesel puudub tormi üle kontroll. Kuid küsimus on selles, kas võimaliku tormi või üleujutuse või ka näiteks pikselöögi tagajärjed olid ettenähtavad ning välditavad ehk kas tööandja oleks saanud midagi eelnevalt teha, et loodusjõu tagajärjel tekkinud töötamise takistust ei esineks ja mida ta konkreetselt teinud on.
Tormist tingitud elektrikatkestus takistas töötegemist mingi aja jooksul pärast tormi lõppemist, sel juhul on kohustuse täitmisega viivitamine ehk töötajale töö mittevõimaldamine vabandatav ainult selle aja ulatuses, mil vääramatu jõud mõjus. Kas siis selle aja eest ei pea töötasu maksma? Võlaõigusseaduses nimetatud vabandatavus puudutab põhiliselt vaid vabanemist kahju hüvitamise kohustusest ning viiviste maksmise kohustusest.
Seega tuleb vaadelda konkreetset olukorda siiski edasi töölepingu seaduse valguses ehk kas rakendamisele kuuluvad
- TLS § 35, mille kohaselt tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü.
- või TLS § 36, mille kohaselt tuleb töötasu maksta ka aja eest, kui töötaja täidab TLS § 17 lõikes 4 sätestatud korraldust täita muid ülesandeid (korraldus, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega, on kehtiv, kui see tulenes hädavajadusest. Hädavajadust eeldatakse eelkõige vääramatu jõu tagajärjel tööandja varale või muule hüvele tekkida võiva kahju või kahju tekkimise ohu korral) või kasutab TLS § 19 punktis 3 sätestatud töö tegemisest keeldumise õigust (ta esindab seaduses või kollektiivlepingus ettenähtud juhtudel töötajaid).
Kommentaariumis viidatud TLS § 37 ei kuulu antud juhul rakendamisele, sest see eeldab töötajate informeerimise ja konsulteerimise protsessi järgimist (kestab vähemalt 15 päeva), mis antud olukorras kõne alla ei tule.
TLS § 35 kuuluks rakendamisele, kui töötaja väljendab igakülgselt oma tahet ja valmisolekut töötegemiseks ehk tuli esmaspäeva hommikult tööle ning sai tööandjalt selge sõnumi, et praegu elektrit ei ole, midagi teha ei saa ja mine nüüd koju ära. St tööandja ei leidnud ka muid lahendusi töötamise võimaluse tagamiseks ehk töötasu väljateenimiseks tööülesannete täitmise kaudu.
TLS § 36 olukorraga oleks tegemist, kui töötaja tuli elektrikatkestuse ajal tööle ning tööandja ütles, et ettevõtte vara päästmiseks tuleb hakata täitma töölepingus kokkulepitust erinevaid ülesandeid ja töötaja seda ka teeb.
Esineb ka olukordi, kus töötaja teab, et terves asulas on elektrikatkestus ja lihtsalt ei ilmu sel päeval tööle, ka ei suhtle tööandjaga oma mitteilmumise teemal, siis on selge, et tööandja ka töötasu maksma ei pea, kuid oluline on töötajale seda ka eelnevalt selgitada.
Kuid lisaks eeltoodule on võimalus, et töötaja teatas elektrikatkestuse ajal tööandjale, et ta ei saa tööle tulla, sest on vaja kodust vara päästa või esineb muu sarnane töötajast tulenev põhjus ehk tekib TLS §-s 38 kirjeldatud olukord ja hoopis töötaja poolt ettenägematu töö takistus, mille korral peab tööandja samuti mõistliku aja jooksul (nt ühe tööpäeva eest) maksma keskmist töötasu, sest töötaja ei saa tööd teha tema isikust tuleneval, kuid mitte tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekkinud põhjusel.
Tööandjatel on sellistes loodusest tingitud vääramatu jõu põhjustatud olukordades võimalus töötajatega kokku leppida, et praegu tööd teha ei saa, kas olete nõus kasutama poolte kokkuleppel oma põhipuhkust või ettevõtte kulul vabasid päevi ehk see on olukord, kus tööandja peab ise lahendusi leidma ja pakkuma neid töötajale, kelle ees tal on selgelt töö andmise ja töötasu maksmise kohustus.
Seega, kokkuvõttes oleneb kõik olukorrast ja poolte omavahelisest suhtlusest seoses elektrikatkestuse ning töötamise võimalusega ja ei saa öelda, et igal juhul tuleb töötajale töötasu maksta või võib selle maksmata jätta.”
