Viimasel ajal on kütusekäitlejate hulgas tekitanud ärevust Riigikogus menetluses olev seaduseelnõu, millega soovitakse panna kõigile kütusekäitlejatele Maksu- ja Tolliameti kasuks minimaalselt 100 000 euro suuruse tagatise seadmise kohustus.

Seadusemuudatuse eesmärk on korrastada viimaste aastate jooksul kujunenud olukorda kütuseturul. Probleem seisneb 732 miljoni krooni ulatuses laekumata käibemaksus ning suures kütusekäitlejate arvus (ligi 350 isikut), mille üle aktiivse kontrolli teostamine on osutunud raskeks ülesandeks.

Kehtiva regulatsiooni muutmine on vajalik

Eelnõu eesmärgiks on vähendada väikeste kütusekäitlejate arvu, kes potentsiaalselt jätavad riigile käibemaksu maksmata. Põhiliselt tekitavad probleeme majandusraskustes ettevõtted, kes lasevad kütuse aktsiisiladudest jaekäibesse või osalevad muus tarneahela osas kütuse edasimüüjana. Kuigi ettevõte võib ära maksta kütuseaktsiisi ning esitada ka igati õigete andmetega käibedeklaratsiooni, siis käibemaks jäetakse riigile maksmata. "Motiveerivat" kriminaalkaristust sellele aga ei järgne.

Kuigi kavandatava seadusemuudatuse eesmärk on lõppastmes kahtlemata asjakohane, on küsitav kavandatava tagatise 100 000 eurose miinimummäära asjakohasus ning proportsionaalsus väiksemate ettevõtete suhtes. Samas on kütusefirmade esindajad teinud eelnõu algatajale ettepaneku, et see tagatis võiks ulatuda suisa ühe miljoni euroni.

On selge, et 100 000 eurone minimaalne tagatis riivab kütusekäitlemisega tegeleda soovivate isikute põhiseadusega tagatud ettevõtlusvabadust – lisaks vedelkütuse seaduses sätestatud suurendatud kapitalinõuetele lisandub kohustus pakkuda ka tagatist. Kuigi tagatise üheks eesmärgiks ongi ettevõtlusvabaduse teatav piiramine (eelnõu seletuskirja kohaselt on tagatise eesmärgiks muuhulgas vähendada kütusekäitlejate arvu), ei sisalda eelnõu seletuskiri analüüsi regulatsiooni põhiseadusele vastavuse kohta.

Noore, vähese käibega ning vähest põhivara omava ettevõtte jaoks on selline minimaalne tagatis kahtlemata olulise majandusliku mõjuga. Seletuskirjas on leitud, et hinnanguliselt ei mõju külatanklate omanikele tagatise sätestamine üldjuhul väljasuretavalt, sest neil on tavaliselt reaalne vara (tankla, ehitised, maa), mida saab krediidiasutuselt tagatise saamiseks pandiks esitada.

Samas võivad ettevõtted kaotada sellega hädavajaliku võimaluse saada ettevõtluse arendamiseks vajalikku tagatud laenu olukorras, kus pankade laenutagatiste tingimused üha karmistuvad. Selliste ettevõtete saatuseks olekski ilmselt kuuluda sinna gruppi, kes on sunnitud ärist lahkuma.

Ausate kütusekäitlejate suhtes on tagatise seadmise kohustus aga üpriski koormav. Riigikogus on seaduseelnõu lugemisel märgitud, et näiteks pangagarantii võtmine tähendab ettevõtjale aastas ligi 1300 euro suurust lisakulutust. Autorite arvates tõstatati õigustatult küsimus ka sellest, kuidas eelnõu siis ikkagi väldib pettusi (ehk siis kas ja kuidas lähenetakse tagajärgede leevendamise kõrval ka probleemi enda juurtele).

Kuigi kehtiv tagatiste määramise kord on saanud kriitika osaliseks eelkõige rakendamisraskuste tõttu, siis on see kahtlemata rohkem tegelikkusest lähtuv kui plaanitav muudatus. Lisaks on autorite arvates paigast nihkunud ka probleemiga tegelemise fookus – põhjuse asemel on keskendutud pigem tagajärgede likvideerimisele.

Tagatise suuruse määramise süsteem, mida kasutab Maksu- ja Tolliamet, põhineb konkreetsetel riskifaktoritel, millele on antud konkreetne kaal tagatise suuruse arvutamise lõppvalemis. Nii mõjutab tagatise suurust see, kas ettevõttel on põhi- ja registervara või mitte, kas ettevõte on varem käibemaksukohuslaste registrist kustutatud või mitte, samuti kui suur on tegevuse käibemaksutootlus.

Loogilisel kohal asub ka käibe suurus, mis mõjutab korrelatiivselt tagatise suurust. Kuid kui kehtiva süsteemi kohaselt peab 100 000 eurose tagatissumma määramiseks olema üpriski märkimisväärne käive, siis kavandatavas muudatuses vastav seos puudub. 

Kokkuvõtteks võib välja tuua järgmised plaanitava süsteemi puudused:

• tagatise regulatsioon keskendub eelkõige tagajärgedele, mitte põhjustele;
• tagatis piirab ettevõtte võimalusi saada ettevõtluseks vajalikke rahalisi tagatud finantseeringuid;
• tagatis määramisel ei arvestata konkreetse ettevõtte maksehäireriske;
• tagatis ei lähtu käibe suurusest (ei eristata ka 20 %-list ning 0 %-list käivet);
• kõrge tagatismäär tõrjub turult välja ka ausad väikeettevõtjad ja loob selge konkurentsieelise suurtele ettevõtjatele;
• puudub isegi diskretsioonil põhinev õigus vähendada tagatist alla 100 000 euro.

Millised võimalused oleks tagatise määramise aluste kujundamiseks?

Muudatuseelnõu § 1 punkti 7 kohaselt võib maksuhaldur suure käibe korral 100 000 eurost tagatist suurendada järgmisi indikaatoreid arvesse võttes (vaatamata sellele ei saa tagatis olla mingil juhul alla 100 000 euro):

• viimase 6 kuu andmed ettevõtte kohta;
• äri- või muu tegevusplaan;
• maksevõimelisus ja maksude tasumise tähtaegsus;
• maksuseaduste, vedelkütuse seaduse ja tollieeskirjade rikkumised;
• äripartnerid;
• muud asjakohased tõendid.

Kuna valdavalt on käibemaksupettustes osalenud lühiajaliselt registreeritud äriühingud, on problemaatiline just turule sisenevate ettevõtete usaldusväärsuse kontroll.

Sellest lähtuvalt oleks võimaluseks tagatise süsteemi paindlikumaks muuta ja anda maksukohuslasele võimalus taotleda tagatise vähendamist ka alla 100 000 euro, kui teatud periood kütusekäitlemise algusest on aktiivselt ja tõrgeteta möödunud (näiteks 4-6 kuud). See annaks võimaluse hinnata, milline tagatis oleks konkreetse ettevõtte puhul tõepoolest õigustatud (millised on äripartnerid, kui suur on käive, isiku üldine maksekäitumine jne).

Samas säilib probleem alustavate ettevõtjatega, kelle puhul pole võimalik maksekäitumist ilmselt hinnata. Probleemi süvendab veelgi asjaolu, et tarneahelas käibemaksu riigile maksmata jätvad ettevõtted tegutsevad just lühiajaliselt.

Lisaks eelnevale läheb kütusekäitlejate majandustegevuse registrisse registreerimise õigus üle maksuhaldurile, kellel on maksupettuste avastamisel kahtlemata suurem kogemustepagas võrreldes praeguse registreerijaga. Selliselt oleks võimalik tegeleda profülaktikaga ning juba registreeringu tegemisel avastada ettevõtteid, kes potentsiaalselt hakkavad tegelema maksupettustega. Siinjuures saab maksuhaldur lähtuda nii eelnõu § 1 punktis 7 viidatud kriteeriumitest kui ka muudest relevantsetest asjaoludest.

Kui probleeme põhjustab ettevõtjate poolt vale prognoosi esitamine, siis on üheks võimaluseks muuta vastav prognoos ettevõtjale siduvaks ning ületamise korral suurendada vajadusel ka tagatise suurust. Eelnev mõjutaks kindlasti ettevõtjaid rohkem kaaluma oma oodatava müügikäibe suurust ning vastavaid andmeid maksuhaldurile õigel kujul esitama. Kehtiva regulatsiooni kohaselt vale prognoosi esitamine iseenesest erilisi tagajärgi ettevõtja jaoks kaasa ei too.

Kokkuvõtteks võib leida, et plaanitav seadusemuudatus kehtestab valimatult ülikõrge tagatise määra kõigile kütusekäitlejatele, keskendudes eelkõige tagajärgede likvideerimisele, mitte aga probleemi ennetamisele. Tagatise määra fikseerimine seaduses võiks olla õigustatud, kui maksukohuslasele jäetaks õigus taotleda tagatise vähendamist, kui see on tõepoolest asjakohane.

Tutvu lisaks seaduse eelnõu ja seletuskirjaga