Valitsus kiitis 30. juuni 2015. a kabinetinõupidamisel heaks plaani hakata alates 2017. aastast maksma üksikuks jäänud pensionäridele toetust ehk niinimetatud lesepensioni.
Kui kehtiv sotsiaalhoolekande seadus ei näe ette sihitatud rahalist toetust üksi elavatele vanaduspensionäridele, siis nüüd plaanib sotsiaalministeerium seda tegema hakata ning esialgse kava järgi 115 euro ulatuses aastas.
Ühe võimalusena pakub sotsiaalministeerium välja, et toetust hakatakse maksma vanaduspensioniealistele rahvastikuregistri andmetel üksi elavatele pensionäridele, kelle igakuine pension on alla kehtestatud määra. Sealjuures ei sõltu toetuse maksmine riikliku pensioni liigist, vaid määravaks tingimuseks on isiku vanaduspensioniealisus. Seega lisaks vanaduspensionäridele on õigustatud sihtrühmaks ka vanaduspensioniikka jõudnud ennetähtaegsed vanaduspensionärid, soodustingimustel vanaduspensionärid, rahvapensionärid ja toitjakaotuspensionärid.
Lisaks vanaduspensionieale ning üksi elamisele on toetuse saamise tingimuseks ka isiku igakuise pensioni suurus. Toetust makstakse vanaduspensioniikka jõudnud pensionäridele, kelle igakuine pension on alla kehtestatud määra, näiteks statistikaameti viimati avaldatud elatusmiinimumi kahekordse määra, milleks on 2016. aastal 406 eurot ühe inimese kohta.
Igakuise pensioni suuruse kindlakstegemisel lähtutakse tulumaksuga maksustatud pensioni suurusest. Seega arvestatakse isiku netopensioni suurust. Toetuse maksmisel ei arvestata, kas vanaduspensioniealine isik töötab või ei tööta, samuti ei arvestata isikule makstavaid muid sotsiaaltoetusi.
Toetuse suuruseks on sotsiaalministeerium planeerinud 115 eurot kalendriaastas, mida makstakse välja üks kord aastas septembrikuus. Toetust ei maksustata tulumaksuga, kuivõrd see on suunatud inimese toimetuleku parandamisele.
Esmakordsel toetuse taotlemisel esitatakse sotsiaalkindlustusametile ühekordne avaldus. Enne uue kalendriaasta väljamakset kontrollib sotsiaalkindlustusamet nii taotleja pensioni suurust kui ka seda, kas isik elab rahvastikuregistri andmete alusel üksinda. Pärast andmete kontrollimist jätkab sotsiaalkindlustusamet toetuse maksmist. Kui isik ei ole enam üksi elav või tema pension suureneb üle toetuse saamiseks vajaliku piiri, lõpetatakse toetuse maksmine. Samuti ei jätkata toetuse maksmist, kui isik kolib elama välismaale.
Selle lahenduse lahenduse puuduseks peab sotsiaalministeerium asjaolu, et toetus on suunatud kõigile üksi elavatele vanaduspensioniealistele inimestele, sõltumata reaalsest abivajadusest. Samuti ei pruugi rahvastikuregister kõigil juhtudel kajastada tegelikku olukorda.
Teise võimalusena pakub sotsiaalministeerium välja, et toetust makstakse kõigile üksi elavatele vanaduspensioniikka jõudnud pensionäridele, kelle sissetulek – pension, töötasu, elatis, üüritulu ja muu seesugune – jääb alla kehtestatud määra. Sealjuures tuvastab üksi elamise kohalik omavalitsus tegelike asjaolude põhjal.
Selle lahenduse puuduseks peab aga ministeerium toetuse taotlemise ja menetlemise keerukust, kuna inimesed peavad toetuse taotlemiseks pöörduma kohaliku omavalitsuse poole ning esitama sissetulekuid tõendavaid dokumente. Toetuse taotlemise määr võib jääda madalaks ehk toetus ei jõua kõigini, kes on õigustatud seda saama.
Samuti kaasneks toetuse menetlemisega kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate töökoormuse suurenemine, ühtlasi peab riik hüvitama kohalikele omavalitustele toetuse taotluste menetlemise ja väljamaksmise kulud.
Statistikaameti Eesti sotsiaaluuringu andmete põhjal sai 2012. aastal vähemalt ühe korra vanaduspensionil 13 900 üksi elavat alla 65-aastast inimest, neist naisi 73,7 protsenti, ning 89 800 65-aastast ja vanemat inimest, neist naisi 82 protsenti. Kokku on seega üksi elavaid vanaduspensioni saajaid 103 700.
Arvestades üksi elavate vanaduspensioniealiste pensionäride arvuks 103 700 inimest ja kord aastas makstava toetuse suuruseks 115 eurot, on täiendav kulu aastas kokku 10 miljonit eurot. Samuti kaasnevad sotsiaalkindlustusameti menetluskulud ja ühekordse kuluna SKAIS-i infosüsteemi arendamiskulud.
