Vabariigi valitsus kiitis heaks seaduseelnõu, millega piiratakse tarbijalt nõutavaid sissenõudmiskulusid. Piirangud kehtivad kõigile lepingutele, mille üheks pooleks on tarbija ja teiseks pooleks ettevõtja, sh nii kiirlaenudele, liisingu- ja krediitkaartide andjatele kui ka järelmaksuga müüjatele.
Seadusemuudatus kaitseb tarbija õigusi ning aitab vältida olukorda, kus erinevate kõrvalnõuete, eelkõige sissenõudmiskulude tõttu kasvab makseraskustesse sattunud inimese võlg kordades ja ta satub veelgi halvemasse majanduslikku olukorda.
"Sissenõudmiskuludest on saanud kiirlaenuturul omaette äritegevus, millega aheldatakse hättasattunu jäägitult laenuandjaga. Piiranguid kehtestades on arvestatud laenuandja tegelike kulutustega, mitte võimalusega teha sellest omaette tuluallikas," kommenteeris justiitsminister Andres Anvelt.
Sissenõudmiskulud tekivad võlausaldajal enamasti seoses sellega, et võla mitteõigeaegse tasumise korral tuleb võlgnikuga ühendust võtta. Tihti on sissenõudmiskulude suurus lepingus ette määratud. Üldjuhul pole aga välja toodud, kui mitu tasulist kirja võlausaldaja võlgnikule kokku saadab. Tavaliselt sisaldub selline kokkulepe tüüptingimustes, mille sisu ei saa tarbija enne lepingu sõlmimist mõjutada.
Eelnõu järgi peavad inimeselt nõutavad sissenõudmiskulud olema võimalikult lähedased laenuandja tegelikele kulutustele. See tähendab, et võlausaldajad peaksid tegelema sissenõudmisega mõistlike kuludega ja tarbijasõbralikult.
Eelnõuga eristatakse tarbijalt võla nõudmist lepingu kehtivuse ajal ja pärast lepingu lõppemist:
- Lepingu kestel saab võlausaldaja nõuda tarbijalt ainult meeldetuletuskirjade saatmise kulusid. Iga võlgnevuse kohta saab saata ainult ühe tasulise meeldetuletuskirja, mille hüvitamiseks võib nõuda tarbijalt kuni 5 eurot. See õigus on võlausaldajal juhul, kui ta on enne saatnud tarbijale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.
- Pärast lepingu lõppu võib võlgnikule saata maksimaalselt kolm tasulist kirja. Kirju võib saata iga seitsme päeva tagant. Arvestada tuleb ka sissenõudmiskulude kogusumma ülempiiriga, mis sõltub sissenõutava summa suurusest. Näiteks võib üle 1000-eurose nõude puhul küsida sissenõudmiskulu kuni 50 eurot, mis on ühtlasi kõigi sissenõudmiskulude maksimaalne ülempiir.
Samuti peab tulevikus viivisemäär tarbijakrediidilepingutes olema näidatud nii päeva- kui aastamäärana. Praegu tehakse seda sageli ainult päevamäärana, millel alusel on tarbijal keeruline hinnata, milliseks kujuneb tema rahaline kohustus, kui ta õigeaegselt saadud laenu tagasi ei maksa. Samuti pole edaspidi lubatud rakendada viivist lisaks intressile ka muule raha kasutamise tasule, näiteks lepingutasule.
Järelevalve tugevdamiseks saab Tarbijakaitseamet õiguse teha sissenõudmiskulude regulatsiooni rikkujale ettekirjutus, nõudes rikkumise lõpetamist ja edasistest rikkumistest hoidumist. Krediidi kulukuse ülempiiri või tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute järgimata jätmine on edaspidi karistatav väärteona.
Seadus on plaanitud jõustuma 2015. aasta 1. juulil.
