Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees on juba mõnda aega kütnud kirgi arvamuse koostamine töötajate lähetamise direktiivi jõustamisdirektiivi kohta. Selles debatis põrkusid reljeefselt töötajate esindajate ja tööandjate esindajate erinevad positsioonid.
Tausta selgituseks nõnda palju, et jõustamisdirektiivi koostamine on suuresti ajendatud Euroopa Kohtu 2007.-2008. aasta otsustest kohtuasjades Viking Line, Laval, Rüffert ja komisjon vs. Luksemburg, mis käivitasid elava arutelu selle üle, kuidas mõjutab teenuste osutamise vabadus ja asutamisvabadus töötajate õiguste kaitset ning ametiühingute rolli töötajate õiguste kaitsmisel piiriülestes olukordades.
Euroopa ametiühingute ja mõnede Euroopa parlamendi fraktsioonide arvates on need kohtu otsused antisotsiaalsed. Ametiühing nimetab neid sotsiaalse dumpingu lubadeks ja nõuab Euroopa Liidu (EL) õigusakti muutmist, et vältida seda, et kohtunikud teeksid tulevikus otsuseid, mis ametiühingute meelest kahjustavad töötajate huve. Sellest lähtuvalt on ametiühingute organisatsioonid esitanud kaks peamist nõudmist:
– töötajate lähetamise direktiivi (direktiiv 96/71/EÜ) läbivaatamine, et lisada viide põhimõttele "sama töö eest võrdne tasu" ja võimaldada vastuvõtval liikmesriigil kohaldada soodsamaid tingimusi, kui on ette nähtud põhitöötingimustes;
– lisada aluslepingutesse sotsiaalarengu protokoll, millega antaks sotsiaalsetele põhiõigustele ülimuslikkus majandusvabaduste ees.
Muud sidusrühmad on olnud nende kohtulahendite suhtes teistsugusel seisukohal. Ettevõtjate esindajail on hea meel ning nad ei näe vajadust direktiivi läbivaatamiseks. Enamik liikmesriike on samal arvamusel. Liikmesriigid, keda need kohtuotsused kõige enam puudutasid (Rootsi, Saksamaa, Luksemburg ja Taani) on kohtuotsuste järgimiseks oma seadusi muutnud.
Et pikk teema lühidalt kokku võtta, märgin, et Euroopa Komisjon ei asunud uut lähetamise direktiivi koostama, küll aga võttis kõige teravamate probleemide ja vastuolude lahendamiseks ette töötajate lähetamise direktiivi jõustamisdirektiivi tegemise. See sisaldab järgmist:
1) lähetuste kuritarvitamise ja lähetuste korrast kõrvalehoidmise ennetamise raamistikku. Direktiivis on sätteid, mille abil määrata kindlaks, kas ettevõtjal toimub sisuline tegevus, mitte üksnes sisemine juhtimis- ja/või haldustegevus. Esitatud on teenuste osutamisega seotud lähetamise põhimõtte komponentide näitlik kirjeldus ning kriteeriumid selle kohta, mida tähendab teenuseosutaja tegelik asutamine ühes liikmesriigis. See on mõeldud võltsitud lähetuste või riiulifirmade kasutamise ennetamiseks.
2) eeskirjad teabe kättesaadavuse kohta, s.o töötajate ja äriühingute teabevajaduse kohta seoses oma õiguste ja kohustustega. Nähakse ette üksikasjalikke meetmeid tööturu eeskirju puudutava teabe üldiselt kättesaadavaks tegemise kohta, sh juhul, kui tingimused on sätestatud kollektiivlepingutes.
3) lähetamise eest vastutavate riigiasutuste koostöö regulatsioon.
4) lähetamise järelevalve ja riiklikud kontrollimeetmed.
5) direktiivi jõustamise ja praktikas kohaldamise tagamise mehhanisme, kaebuste esitamist ja kohtu- või haldusmenetluse algatamise õigust. Siin ongi selle regulatsiooni kõige enam vaidlusi tekitav osa, mis puudutab just ehitussektorit. Nimelt nähakse ette ettevõtjate solidaarne vastutus lähetatud töötajate töötasu maksmiseks. Hõlmatud on ka töötajate vahendamisega tegelevate ettevõtjate lähetamised, kui tegemist on tööga ehitussektoris. Liikmesriigid võivad aga soovi korral neid sätteid laiendada teistele valdkondadele.
Lisaks on direktiivis veel sätestatud eeskirjad piiriülese jõustamise, haldustrahvide ja karistuste kohta.
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees põhjustas teravaid vaidlusi just direktiivi kirja pandud solidaarvastutuse põhimõte ehitussektoris. Mis selle direktiivi kontekstis tähendab, et lähetatud alltöövõtja töötajal on õigus, juhul kui tema vahetu tööandja jätab talle töötasu välja maksmata, nõuda oma töötasu (või ka muid osamakseid, mida alltöövõtja on võlgu jäänud sotsiaalpartnerite lepingulistele fondidele või ühendustele) peatöövõtjalt, kes on kohustatud maksmata töötasu jm tasuma.
Siin tuleb tõdeda, et Euroopa Komisjon on võtnud töötajate õiguste kaitset vägagi tõsiselt. Komisjon põhjendab, et kuna tõendid näitavad, et mitmel juhul on lähetatud töötajaid ära kasutatud ning neile on maksmata jäetud palk või osa palgast, millele neil õigus on ja lähetatud töötajatel ei pruugi olla võimalust oma töövõtjale palganõuet esitada, sest ettevõte on kadunud või see ei ole kunagi tegelikult eksisteerinudki, peab neil olema võimalus õiguste realiseerimiseks.
Tagamaks, et alltöövõtjad järgiksid eelkõige töötajate õigustes oma õiguslikke ja lepingulisi kohustusi, on vaja asjakohaseid, tõhusaid ja hoiatavaid meetmeid. Läbipaistvam alltöövõtt parandaks töötajate õiguste kaitset. Solidaarvastutuse sätted piirduvad praegu ehitussektoriga. Hõlmatud on aga ka ajutist tööd vahendavate tööbüroode lähetamised, kui tegemist on töödega ehitussektoris. Liikmesriigid võivad aga soovi korral neid sätteid laiendada teistele valdkondadele.
Kuna tegemist on direktiiviga, siis on liikmesriikidel pärast selle vastuvõtmist Euroopa Parlamendis aega (ettepanekus kaks aastat) see oma õigusesse üle võtta.
Autor on Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindaja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees
