2. septembril avalikustas Keskkonnaministeerium Eelnõude Infosüsteemis uue veeseaduse eelnõu, mis asendaks seni kehtiva veeseaduse. Praegune veeseadus on üks keskkonnavaldkonna vanemaid; see võeti vastu juba 1994. aastal ning seda on seejärel korduvalt muudetud ja täiendatud. Uus eelnõu on osaks keskkonnaõiguse kodifitseerimisest, seega on eelnõu üheks eesmärgiks viia veevaldkonna reeglid kooskõlla augustis jõustunud keskkonnaseadustiku üldosaga. Uue tervikteksti koostamisel on otsustatud teha ka sisulisi muudatusi, millest tähtsamaid järgnevalt tutvustame.
Mõisted
Kehtivas seaduses kasutatavaid mõisteid on uue eelnõuga plaanis täpsustada, et kõrvaldada praktikas tekkinud raskusi nende sisustamisel. Põhjalikult muudetaks „reovee” mõistet. Kehtivas õiguses on reoveeks vesi, mis on üle kahjustuspiiri rikutud. Kuna kahjustuspiiri ületamist on keeruline tuvastada nii eraisikutest reovee tekitajatel kui järelevalve teostajatel, loetaks eelnõu kohaselt reoveeks olmes, tööstuses või tootmises tekkinud vett, mida tuleb koguda ja puhastada. Uus definitsioon on selgem ning peaks seetõttu olema praktikas kergemini kohaldatav.
Eelnõu kohaselt loobutaks "suubla" mõistest. Selle katustermini all mõeldakse kehtivas õiguses igasugust maapõue või veekogu osa, kuhu heitvett juhitakse. Eelnõus kasutataks selle üldtermini asemel konkreetsemaid mõisteid, nt veekogu, põhjavesi, pinnas või keskkond. Seegi muudatus peaks tulevikus hõlbustama veekaitse reeglite kohaldamist.
Ühisveevärk ja kanalisatsioon
Täiesti uudsena kohustaks eelnõu kohalikke omavalitsusi tagama igale elanikule päevas vähemalt 50 liitri tervisele ohutu joogivee kättesaadavuse. Valitud kogus põhineb ÜRO koostatud maailma veearengu teise aruandel, mille kohaselt vajab inimene joogiks, toidu valmistamiseks ning elementaarseks hügieeniks 20-50 liitrit vett ööpäevas. Eesti elanikud tarbivad seletuskirja kohaselt keskmiselt 100 liitrit vett inimese kohta ööpäevas. Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et uue kohustuse täitmine võib kaasa tuua veehinna diferentseerimise sõltuvalt kasutatud veekogusest. Et tagada minimaalse veehulga kättesaadavus, peab see olema madala hinnaga. Selle arvelt võib kõrgemaks muutuda minimaalset veehulka ületava vee tarbimise hind.
Eelnõu muudaks ka kohalike omavalitsuste kohustusi reoveekogumise valdkonnas. Kehtiva seaduse kohaselt peab kohalik omavalitsus tagama ühiskanalisatsiooni olemasolu reoveekogumisalal kus elab 2000 inimest või asub sama palju reostust tekitavat tööstust. Seadusest ei tulene samas selgelt, kes peab tagama reoveekogumise ja puhastamise väiksema reostuskoormusega aladel. Segaduse kõrvaldamiseks kohustaks eelnõu kohalikke omavalitsusi korraldama asulareovee kogumist üldisemalt, sõltumata reostuskoormusest. Ühiskanalisatsiooni olemasolu peaks KOV tagama siiski vaid enam kui 2000 inimekvivalendi suuruse reostuskoormusega alal. Kokkuvõttes peaks muudatus vähendama segadust ja paremini tagama, et reovesi saab nõuetekohaselt kokku kogutud.
Veekaitsevöönd
Põhjalikke muudatusi võrreldes praegusega kavandatakse veekogude veekaitsevööndi regulatsioonis. Sarnaselt kehtiva õigusega oleks veekaitsevööndi ulatuseks 20, 10 või 1 meeter, sõltuvalt veekogu tüübist. Näiteks Läänemerel ja Võrtsjärvel oleks vööndi ulatuseks 20 meetrit, muudel järvedel ja jõgedel 10 meetrit, maaparandussüsteemi eesvooludel 1 meeter. Sarnane oleks ka eesmärk: veekogu kaitse erosiooni ja muude kahjustuste eest.
Erinevalt oleks eelnõu kohaselt reguleeritud tegevuste lubatavus veekaitsevööndis. Kehtivas seaduses on loetletud keelatud tegevused, mille hulka kuulub ka majandustegevus. Eelnõu lähtekoht on vastupidine – keelatud oleks igasugune tegevus, välja arvatud teatud tegevused (nt liikumine jalgsi või jalgrattaga, maaparandussüsteemi korrashoiutööd, kalda või ranna korrashoiutööd). Mitmed tegevused, nt maaparandussüsteemi korrashoiutööd, oleksid seejuures lubatud vaid Keskkonnaameti nõusolekul.Sarnaselt paljude muude muudatustega peaks uus regulatsioon KÕKi hinnangul olema selgemini rakendatav ning täitma senisest paremini veekaitse eesmärke.
Teisalt on eelnõus uudsena loetletud ka rida juhtumeid, mil veekogudel ei ole veekaitsevööndit ning sellest tulenevaid piiranguid. Seletuskirja kohaselt ei oleks veekaitsevööndit väiksematel, keskkonnakaitseväärtuseta veekogudel, kindla kasutuseesmärgiga veekogudel ja aladel, kus inimtegevus on vältimatu. Näiteks ei oleks veekaitsevööndit sadamaalal, supelrannas, kalakasvatustiigil ja väikestel (kuni 0,5 hektarise pindalaga) väljavooluta järvedel. Seega ei oleks eelnõu kohaselt veekaitsevööndit ja sellest tulenevaid piiranguid nt kinnistuomaniku poolt enda tarbeks kaevatud väiksemal tiigil.
Saasteainete ja heitvee keskkonda juhtimine
Senisest selgemalt sätestaks eelnõu piirangud seoses saasteainete ja heitvee keskkonda juhtimisega. Selgesõnaliselt oleks sätestatud keeld juhtida ohtlikke aineid erilist kaitset vajavatele aladele (nt veehaarde sanitaarkaitsealadele, joogiveehaarde toitealadele).Veehaarde sanitaarkaitsealale ja hooldusalale oleks heitvee juhtimine samuti keelatud, sõltumata ohtlike ainete sisaldusest.
Teisalt lubataks keskkonda piiranguteta juhtida väga puhast heitvett, mille kvaliteet vastab joogivee tootmiseks kasutatava vee omale.
Veehaarde kaitsetsoonid
Sarnaselt kehtiva õigusega näeb uus eelnõu joogiks kasutatava vee kaitseks ette veehaarde nn sanitaarkaitseala, kus kehtivad piirangud vett ohustavatele tegevustele. Võrreldes kehtiva õigusega muutuks sanitaarkaitseala ulatus põhjavee kasutamise puhul. Kehtivas õiguses on sanitaarkaitseala ulatuseks reeglina 50 meetrit. Uues eelnõus oleks ala ulatuse reeglid paindlikumad ja leebemad – sanitaarkaitseala ulatus oleks 10, 30 või 50 meetrit sõltuvalt vee ammutamise kogusest ning vee kaitstuse tasemest.
Sanitaarkaitseala oleks Keskkonnaametil analoogselt kehtiva õigusega võimalik vajadusel suurendada. Kehtiva õiguse kohaselt on piirangute ala võimalik suurendada 200 meetrini, eelnõu võimaldaks seda suurendada oluliselt enam, kuni ühe kilomeetrini. Sellised piirangud võivad olla vajalikud eelkõige karstialadel, kus reostus levib tavapärasest oluliselt kaugemale. Seletuskirja kohaselt näitlikustavad seda minevikus toimunud keskkonnaavariid Arukülas ja Kärdlas.
Piirangud sanitaarkaitsealal jääksid eelnõu kohaselt sisuliselt samaks, nagu kehtivas õiguses. Keelatud oleksid kõik tegevused, v-a veehaarde hooldamine, metsa majandamine, rohttaimede niitmine, keskkonnaseire ja -järelevalve.
Lisaks sanitaarkaitsealale võiks eelnõu kohaselt seada piiranguid ka joogiveehaarde toitealal, st laiemal alal, kust vesi liigub veehaardesse. Piirangute seadmine oleks lubatud nõrgalt kaitstud või kaitsmata põhjaveega aladel, kus sanitaarkaitseala piirangutest ei piisa. Toitealadel oleks piirangud leebemad, kui sanitaarkaitsealadel; keelata või piirata võiks nt maavarade kaevandamist, väetiste kasutamist ning keskkonnaohu kaasa toova ehitise ehitamist. Piirangute või keeldude üle otsustaks Keskkonnaamet vastavate lubade või kooskõlastuste andmisel. Seletuskirja kohaselt oleks täiendavaid piiranguid vaja kaaluda 12 veehaardel, mille vett kasutab enam kui 10% Eesti elanikest (ca 142 000 inimest). Suurimat hulka inimesi mõjutaksid uued reeglid Tartus, kus enam kui 49 000 inimest varustav Meltsiveski veehaare vajaks täiendavat kaitset 1,2 km ulatuses.
Veeluba ja nõusolek
Veeloa sätteid muudetaks eelnõus põhjalikult, kuna loamenetlust jm keskkonnalubadega seonduvat reguleerib suures osas augusti alguses jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa seadus.
Loakohustusega tegevuste loetelu jääks suuresti samaks, mõningatele tegevustele (nt veekogu süvendamisele) on määratud künnised. Eelnõu kohaselt oleks veeluba vaja mitte igasugusel vee ja veekogu füüsikaliste, keemilist ja bioloogiliste omaduste muutmisel, vaid vaid nende olulisel muutmisel. Veeluba oleks eelnõu kohaselt uudsena vaja ka märgala rajamisel või likvideerimisel (kui märgala pindala on suurem kui üks hektar) ning veekogu või märgala laiendamisel nii, et selle pindala ulatub üle 10 hektari.
Täiesti uudne on eelnõus regulatsioon, mille kohaselt väiksema keskkonnamõjuga tegevuseks ei oleks vajalik veeluba, vaid Keskkonnaameti või –inspektsiooni nõusolek. Osalt on tegemist tegevustega, milleks kehtiva õiguse kohaselt oleks vaja veeluba (nt mere süvendamine, merepõhja 50-100 m3 pinnase paigaldamine), osalt aga tegevustega, mis ei ole kehtivas õiguses loakohustuslikud (kalakasvatus juurdekasvuga kuni 1 t aastas, sademevee kogumine ja veekogusse või pinnasesse juhtimine enam kui 1 ha suuruselt alalt).
Oluliseks erisuseks nõusoleku ja veeloa vahel on, et nõusoleku puhul ei kohaldataks avatud menetluse sätteid, st ei korraldataks dokumentide avalikku väljapanekut ja arutelu, samuti ei teavitataks avalikkust ajalehtede ja teiste kanalite kaudu loataotlusest. Eelnõu seletuskiri põhjendab uue regulatsiooni vajadust napisõnaliselt väitega, et see vähendab halduskoormust.
KÕKi hinnangul on eesmärk küll arusaadav, ent muudatuste tähendust ja mõju ei ole piisavalt analüüsitud ega selgitatud. Esiteks ei ole eelnõu seletuskirjas selgitatud, kui suur hulk tänasel päeval veeloaga reguleeritud tegevusi vajaks tulevikus vaid nõusolekut. Teiseks puuduvad seletuskirjast igasugused andmed selle kohta, kui suur halduskoormus tänasel päeval ühe veeloa ettevalmistamisega kaasneb ning kui suur osa sellest koormusest on põhjustatud avalikkuse kaasamisest. Seega puuduvad andmed, mille põhjal oleks võimalik hinnata, kas halduskoormuse vähenemine oleks piisavalt oluline, et õigustada avalikkuse informeerituse ja kaasarääkimisvõimaluste vähenemist. Kuna tegemist on oluliste muudatustega, peaksid põhjendused olema põhjalikumalt läbi mõeldud ja tõendatud.
Kokkuvõte ja järeldused
Uue veeseaduse eelnõu sisaldab mitmeid muudatusi, mis teevad regulatsiooni senisest selgemaks ning loovad võimaluse praktikas esinenud probleemide lahendamiseks. Samas on mitme põhimõttelise muudatuse puhul küsitavaks, kas nende mõju on piisavalt hästi läbi analüüsitud; see puudutab nt veekaitsevööndi kohaldamise erandeid ning loakohustuse osalist asendamist Keskkonnaameti või –inspektsiooni nõusolekuga. Loodetavasti jätkub töö eelnõuga ning selle seletuskirjaga jätkub ka pärast kooskõlastusringi lõppu.
