Riigikogu menetluses oleva nn “kobareelnõuga” (SE 170) plaanitakse täiendada ka pankrotiseadust. Muudatusega peatatakse eriolukorra ajal ning kahe kuu möödumisel selle lõppemisest võlgniku pankrotiavalduse esitamise kohustus. Seadusemuudatuse kolmas lugemine ja eelnõu vastuvõtmine peaks aset leidma 20.04.2020.
Eriolukorra tõttu kehtestatud piirangutel on kahtlemata ulatuslik negatiivne mõju paljude ettevõtete majandustegevusele. Olukord on uudne ning lahendamist vajavad küsimused ootamatud. Lisaks ei ole ettenähtav, kui kaua sellised piirangud kestavad ning kuidas õnnestub eriolukorrast väljuda.
Hetkel kehtiva seaduse kohaselt tuleb ühingu juhatusel püsiva maksejõuetuse ilmnemisel esitada viivitamata, kuid hiljemalt 20 päeva jooksul, kohtule pankrotiavaldus. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine võib kaasa tuua juhatuse liikme isikliku vastutuse ning nõude juhatuse liikme vastu võivad ühingu nimel esitada ka ühingu võlausaldajad, kui neil ei õnnestu oma nõudeid ühingu vara arvel rahuldada.
Eeltoodud vastutuse regulatsiooni eesmärgiks on motiveerida juhatuse liikmeid maksejõuetuse ilmnemisel võimalikul varakult esitama pankrotiavaldust ja võimaldada seeläbi võlausaldajate nõuete rahuldamine pankrotimenetluse kaudu võimalikult suures ulatuses. Kuna püsiva maksejõuetuse hetke äratundmine on sageli keeruline, võib isikliku vastutuse hirm käesolevas eriolukorras suunata ettevõtjaid esitama pankrotiavaldust ka olukorras, kus ühing ei ole püsivalt maksejõuetu.
Seetõttu on igati tervitatav seadusandja kavatsus peatada pankrotiavalduse esitamise kohustus eriolukorra ja sellele järgneva kahe kuu ajaks. Tänu eeltoodud seadusemuudatusele saaksid juhatuse liikmed keskenduda lahenduste otsimisele ega peaks seejuures riskima isikliku vastutusega. Kui eriolukorrast kahe kuu möödumisel on ühing jätkuvalt maksejõuetu, on juhatuse liige kohustatud siiski pankrotiavalduse esitama. Seega on kavandatava seadusemuudatusega näol tegemist selgelt eriolukorra aegse hingetõmbepausiga, mitte fundamentaalse muudatusega õiguskorras ning keeruliste olude möödumisel taastub endine olukord.
Eeltoodu ei tähenda siiski, et kavandatav võlgnikule antav leevendus annab loa võlgnikule hingetõmbeaja jooksul ühing tühjaks “kantida”. Esiteks jääb püsima kohustus, et juhatuse liikmed peavad hüvitama ühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist ühingu nimel tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Teiseks peatuvad seadusemuudatusega ka kõikide tagasivõitmise tähtaegade kulgemised (s.o. tähtajad, mille jooksul tehtud võlgniku tehingu või muu toimingu on kohtul õigus tunnistada kehtetuks, kui see kahjustas võlausaldajate huve) eriolukorra ja sellele järgneva kahe kuu pikkuseks perioodiks.
Algselt kavatseti seadusemuudatusega sätestada ka, et samal perioodil võlgniku pankrotiavalduse esitamise kohustuse peatamisega keeldub kohus ühtlasi võlausaldaja pankrotiavaldust menetlusse võtmast (v.a. kui tegemist on töötaja pankrotiavaldusega). Õnneks jäeti seaduse teisel lugemisel eeltoodud muudatus seaduseelnõust välja.
Esialgne kavatsus oleks toonud kaasa püsivalt maksejõuetute ühingute pankrotimenetluste põhjendamatu venimise. Mida kauem pankrotimenetluse algatamine venib, siis reeglina seda suuremaks nõuded kuhjuvad ja pankrotivara väärtus väheneb. See toob kaasa olukorra, kus võlausaldajad saavad oma nõuded rahuldatud oluliselt väiksemas ulatuses, kui kiire pankrotimenetluse algatamise korral. Lisaks oleks piirangute lõppemisel kasvanud hüppeliselt pankrotiavalduste arv, mis oleks toonud kaasa kohtute koormuse ebamõistliku suurenemise.
Võlausaldaja pankrotiavalduse esitamise piiramine oleks seda enam põhjendamatum, kuna kehtiv regulatsioon kaitseb ühinguid pahatahtlike võlausaldajate pankrotiavalduste eest juba piisavalt. Seega ei ole põhjendatud püsivalt maksejõuetute ettevõtete suhtes pankrotimenetluste algatamise välistamine.
