Riigikogu võttis vastu ühistranspordiseaduse muutmise seaduse (499 SE), selle järgi tuleb sõitjateveo korraldamisel bussidega lähtuda lisaks ühistranspordiseadusele ka Euroopa Liidu vastavast määrusest, mis käsitleb bussisõitjate õigusi. See määrus puudutab vaid rahvusvahelisi liine. Väiksema vahemaa ja seega ka riigisiseste liinide puhul kohaldatavad sätted reguleerivad eelkõige puudega isikutega seonduvat, aga ka teabe saamist ja kaebuste lahendamist.
Seaduse vastuvõtmise poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu oli üks.
Seadus viib ühistranspordiseadusesse sisse muudatused, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest. Määrust kohaldatakse reeglina vaid liinivedude puhul, kus läbitakse 250 kilomeetrit või rohkem, ent määruses on sätteid, mida kohaldatakse ka väiksema vahemaa puhul kui 250 kilomeetrit.
Peamiselt reguleerib määrus diskrimineerivate lepingutingimuste mittelubatavust, hüvitamist ja abi õnnetuse korral, puudega ja piiratud liikumisvõimega isikute õiguseid, sõitjate õiguseid reisi tühistamise või hilinemise korral ja teabe esitamist ning kaebuste lahendamist.
Näiteks ei tohi vedajad, reisibürood ja reisikorraldajad reeglina keelduda puuet põhjenduseks tuues broneeringust, pileti müügist, ega puudega isiku bussi lubamisest. Broneeringute ning piletite eest ei või puudega isikutelt võtta lisatasu.
Seaduse järgi kannavad vedajad ja bussijaama käitajad vastutust juhul, kui nad on kahjustanud ratastoole, muid liikumisabivahendeid või abivahendeid või on need ära kaotanud. Hüvitist maksab vedaja või bussijaama käitaja, kes vastutas kaotsimineku või kahjustamise eest. Samas on kahju tekitamisel selle hüvitamise kohustus reguleeritud ka võlaõigusseaduses, seega pole tegemist sisuliselt uue sättega.
Seadus näeb ette ka piisavalt asjakohase ja arusaadava teabe edastamise puuetega inimestele, samuti kohustab looma mehhanismi, kuidas puuetega inimesed oma kaebusi saavad lahendada. Vedajad ja vajadusel bussijaama käitajad peavad puuetega inimestega tegelevatele töötajatele ette nägema koolitused.
Seadus annab majandus- ja kommunikatsiooniministrile volitusnormi kehtestada loetelu bussijaamadest, kus antakse abi puudega ja piiratud liikumisvõimega isikutele. Kuna määruses kehtestatud vähemalt 250 kilomeetri pikkusest liinist tulenevalt on sellised liinid reeglina rahvusvahelised, on seega loogiline, et kindlaksmääratavad bussijaamad ei ole vaid riigisiseseid liine teenindavad bussijaamad.
Sellises bussijaamas on vedajad ja bussijaamade käitajad kohustatud osutama puudega isikutele tasuta abi. Nad peavad võimaldama puudega isikutel teatada oma saabumisest jaama ja edastada soov abi saamiseks määratud punktides, liikuda sellest punktist registreerimislaua juurde, ooteruumi ja väljumiskohta, siseneda sõidukisse, vajaduse korral lifti, ratastooli või muu vajaliku abiga. Puuetega inimestel tuleb aidata pagas bussi paigutada ja välja võtta, bussist väljuda, võtta bussi kaasa tunnustatud juhtkoer, samuti peavad vedajad puudega ja piiratud liikumisvõimega isikutele osutama abi bussides.
Lisaks sätestab seadus, et raudteeliikluses võib pädev ametiasutus vastava Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse alusel sõlmida avaliku teenindamise otselepingu.
