Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikide majandused on kogumas tähtsust, eriti nende suure arengupotentsiaali ja arenenud riikide võlakriiside taustal. Minu magistritööst "Kesk- ja Ida-Euroopa pankade laenukasvude protsüklilisus" selgus, et viimase kümnendi KIE riikide kommertspankade laenumahtude kasv on olnud keskmiselt 60% võrra suurem kui reaalne majanduskasv. Kas panganduse roll majanduskliima kujundamisel on alati soodustav.
Pankasid peetakse suurimateks majanduse tsüklilisusesse panustajateks, kuna neil on võime rahapakkumise muutmisega majanduslikku aktiivsust mõjutada. Majandustsükliga koosliikumist nimetatakse protsüklilisuseks. Ühe ajaloo suurima finants- ja majanduskriisi, mis algas aastal 2008, põhjustajaks peetakse liigse finantsvõimenduse kasutamist. Laenurallile tugineva mulli paisutamise vastutus langeb peamiselt pankadele. Mida rohkem puhud, seda suuremaks ja õrnemaks "mull" läheb.
Protsüklilisusel on mitmeid põhjuseid
Majanduskeskkond mõjutab pankade bilansse pidevalt ning mõningase ajalise nihkega. Seos toimib peamiselt läbi omakapitali. Krediidiriski kaudu vähendab majanduslangus pankade kasumeid, mis omakorda võib kahandada omakapitali puhvreid ja seeläbi pankade valmisolekut laene väljastada. Kui pankade laenamine on peamine ettevõtete välise finantseerimise allikas, nagu Eestis, halveneb ettevõtete investeerimisvõime ja majanduskasv pidurdub.
Pangad võivad ajastada riski valesti. Riskimõõdikud näitavad riski kahanemist tõusuperioodil ning suurenemist alles buumi tipus või siis, kui allakäik on juba alanud. Tegelik seis on selline, et risk suureneb buumi ajal ning pankrottide arvu kasv languse ajal väljendab ainult buumi ajal kogunenud riski realiseerumist. Selleks ajaks, kui pangad on rannavormi saavutanud, on kured juba läinud. Ehk teisisõnu: suure laenukasvuga aastateks on krediidirisk juba kuhjunud. Põhjuseid on mitmeid. Näiteks kasutatakse kahjumite prognoosimisel suhteliselt lühikest ajahorisonti, liialt vähest tähelepanu pööratakse turuosaliste vaheliste korrelatsioonide muutumisele aja jooksul ning raskusi valmistab ka üldiste majandustingimuste prognoosimine.
Laenamistegevuse protsüklilisuse mõjud majandusele
Modelleeriti 11 KIE riigi laenukasvusid, kattes 79% kogu pangandussektorist. Olgu öeldud, et Venemaa, Ukraina ja Valgevene jäeti välja, kuna nende pangandussektor erineb oluliselt teistest, liberaalsema arenguga KIE riikidest.
Ilmnes, et seos laenukasvu ja majanduskasvu vahel oli tugevam tõusufaasis, mitte langusfaasis, nagu võiks eeldada peamise teoreetilise mudeli baasil (theory of financial accelerator). Laenuportfellide kasv ei stimuleerinud majandust selle jahtumise faasis. Ka taastumise faasis jäi laenukasv märgatavalt alla majanduskasvule ning "aurumasinale" hoo sisse lükkamises jääb pankur pjedestaali kohast ilma. Sest nende riskihinnangud on maha jäänud ning iga kindral valmistub justkui eelmiseks sõjaks! Languse tõusuks pööramise põhjuseid võib otsida mujalt, nt paranenud produktiivsus, tehnoloogia areng, ekspordipartnerite majanduskasv, riigivõla suurenemine jm.
Lisaks ilmes hästi turumajanduse jõudude vahekord. Tõusufaasis dikteerivad laenupakkumise otsuseid rohkem laenuandjad ja langusfaasis rohkem laenuvõtjad. Mööndustega võib kokkuvõtvalt väita, et langusfaasis domineerib pigem ratsionaalsus, tõusufaasis ignoreerime reaalsust ja riski. Nagu Thomas Jefferson on öelnud: "Inimloomusele on omane, et kergeusklikkusele järgneb skeptitsism."
Regulatsioon
Laenukasvu erinev mõju majandusele erinevates tsükli faasides teeb panganduse reguleerimise keerukamaks ülesandeks kui hetkel rakenduva Basel II raamistikuga katta suudetakse. Alates aastast 2014 Euroopa Liidus jõustuvasse Basel III on lisatud makroökonoomilist tasakaalu soosiv element, mis vähendaks eelmiste kapitaliregulatsioonide protsüklilisust. Baseli komitee tutvustas kontratsüklilist kapitali puhvrit, mille eesmärk on kaitsta pangandussektorit üleliigse laenukasvuga perioodide eest. Täies mahus peavad reeglid olema täidetud aastaks 2019.
Eesti pangandussektor on hetkel väga tugevalt kapitaliseeritud. Möödunud aastal suutsid kõik pangad täita varade riskikaalusid arvesse võtva 10-protsendilise omakapitali nõude ainult kõrgeima klassi omavahenditega. Laenunõudlus on püsinud makrokeskkonda arvestades keskmisel tasemel ning käesoleval aastal on ka laenupakkumine hakanud nõudlusele järgi jõudma. 2012. ja 2013. aastal krediidiportfellid küll suurenesid, kuid pigem on laenupoliitika olnud konservatiivne. Madalate intressimäärade ja tõusvate kinnisvara hindade tõttu nõudlus laenuraha järgi pigem kasvab. Nõudluse rahuldamist pärsivad erinevad asjaolud. Rootsi pangad on seni saanud raha kaasata keskmiselt soodsamatel tingimustel, mistõttu kasumlikkuse hoidmine muutub raskemaks. Lisaks survestavad madalad baasintressimäärad laenumarginaale tõstma, et täita majandustulemustele seatud ootusi. Majanduse stagneeruv olukord hakkab tõenäoliselt, küll aga mõningase nihkega, vähendama ka piisava krediidikvaliteediga laenuvõtjate arvu ning teisalt surve marginaalide tõstmisele suurendab ka konkurentsi tugeva maksevõimega klientide püüdmisele. Praegusi majanduse väljavaateid arvestades aeglustub kinnisvara hindade tõus lähiaastatel oluliselt ja laenu kättesaadavus halveneb.
